Kaunim linn on Eestis Tartu

Istun Eesti Kiriku toimetuses Tartu südalinnas kolmandal korrusel vanas eestiaegses majas oma kabinetis ja vaatan aknast välja. Juba mitmendat kuud näen aknast, kuidas mu silmapiir aheneb ja järjest kõrgemaks kerkib Küüni tänavas ehitatav eluhoone vaid paarikümne meetri kaugusel majast, kus toimetus asub.

Kui toimetus üheksa aastat tagasi kolis Aleksandri tänava rendipinnalt kirikukeskuse poolt toimetusele ostetud ruumidesse, olime kõik õnnelikud ja rahul. Avarad ruumid lõhnasid vastse remondi järele, vastse mööbliga tööpaigad olid hubased ja varustatud arvutitega. Vanast vannitoast tehti väike köök – nii ei pidanud lõunatunnil välja minema. Lõõgastumiseks piisas ka sellest, kui pöörasid arvutikiirgusest väsinud silmad lihtsalt aknast välja.

Talvel, kui pargipuud raagus, paistis kätte Emajõgi ja isegi jõetagune restoran. Suvel kaikus kontorisse pargipuudel pesitsevate hakkide kisa, vanad puudevõrad varjasid Emajõe, aga rohelus või sügisene kirjuküllus andis koha, kus lasta pilgul puhata. Silma jäid ka möödakõndivad inimesed, kes kaubamaja poolt olid teel Raekoja platsi suunas.

Kinnisvara väärtust mõõdetavat asukohaga. Mida parem koht, seda kõrgem hind. Kinnisvara südalinnas on parema hinnaga kui äärelinnas. Ma ei tea, kas see täna ikka ongi enam nii. Rikutud linnasüdame pärast. Vanemuise mäe ja Emajõe vahele jäävat Tartu linna südant ei tunneks inimene, kes viimasel viiel aastal siin pole käinud, enam äragi.

Alustan veidi kaugemalt. Kui silla kõrvale kerkis Pläsku, tekitas see vaid imestust. Lammutatud vana bussijaama lähedusse püstitatud uus bussijaam ei torka õieti silmagi, on teine nii väike. Südalinna poole tulles pilt muutub, hoonestus tiheneb, vaba pinda annab otsida. Ajaloolise turuhoone ületeenaabrina kõrgub uhiuus kaubamaja varjates vaadet, oled sa siis Vanemuise mäe all või mäe otsas etenduse vaheajal teatri fuajees, kus alati imetleti tuledes linna.

Tartlastele ei meeldi see hoone. Kiruda on selle eest saanud arhitekt Raivo Puusepp. Ma mõtlen, et asjata. Keegi oli tellija (Tallinna Kaubamaja), keegi pidi andma ehitusloa (linnavalitsus?), keegi rahastama ehitust (pank?), kellelegi pidi väga meeldima, et linna üldpilt ja linlaste rahulolu saab häiritud.

Tartu on saanud endale uuele ajastule kohase templi  – kaubamaja, kus rahuldada kõiki tarbimisühiskonna vajadusi. Ja sellega seljatab maja senised Tartu sümbolid: ülikooli peahoone, raekoja, Vanemuise, turuhoone. Tartule omast mõnusalt rohelist vaba õhuga avalikku ruumi linna keskel enam ei ole. Arhitekt Andres Lunge on öelnud, et Tartu kesklinnas ei olegi peaaegu rohkem kohta, kuhu ehitada.

Aga nüüd tagasi vaatega tööpaiga aknast. Kui paar aastat tagasi maja kõrval kitsukesel haljasalal väljakaevamisi hakati tegema, olime kindlad, et siia hakatakse ehitama. Umbes samal ajal olid kaua avatud väljakaevamised ka praeguse kaubamaja all. Käisin isegi auguserval vaatamas sajandite kultuur(mulla)kihi alt välja kaevatud kunagisi linlaste eluasemete jäänuseid: väikesed palkmajakesed oma kaevude ja tänavavõrgustikuga.

Meie maja kõrvale kerkiski rohekatooniline äri- ja büroohoone GMP Plaza. Õnneks peatusid korrused ja majale tuli kõrgust vaid kaks korrust. Kui suvel kopp uuesti maasse löödi ja maa vappuma hakkas,  saime aru, et varsti oleme hoonetest sisse piiratud.

Arhitekt Andres Lunge tunnistas avalikult 24. augusti Päevalehes, et juba ostukeskuse projekteerimisel oli tal silme ees sellele juurde ehitatav viiekorruseline kortermaja.

Tänaseks on korrused kõrgunud üle meie peade. Viimastel nädalatel näeme, kuidas usinad ehitajad paneelide vahel korterite siseseinu laovad. Veel näeb mõnest seinapraost Emajõe-äärse pargi puulatvu, aga lehtede langemise ajaks on «eesriie» ees. Jõuludeks on korterites omanikud sees. Akende ette seatakse kardinad ja aknale jõulutähed. Hommikuti sütivad tubades tuled. Pere läheb kööki hommikukohvile. Kui see ei sünni enne kella üheksat, võime meie, kes oleme tööle tulnud, neile sõbralikult aknast lehvitada ja «head isu» soovida.

Kas Raimond Valgre «Tartu marss» meile sõnadega «kaunim linn on Eestis Tartu» täna valet ei kuuluta?

Sirje Semm,
peatoimetaja