Katkend raamatust „Tunnistaja”

Telefon helises, seltsimees Maasikas ütles, et tuleb tähtis kõne. Nigol Andresen oli palunud sekretäril öelda, et ta on koju läinud. Venekeelne meeshääl teatas, et talle on auto järele saadetud ja teda oodatakse parteiaktiivi majja. Sellisel kellaajal? imestas Nigol Andresen. Ta oli mõnel korral Pikal tänaval käinud, paaril korral Säre juures ja paaril korral koosolekul. Kell oli pool üheksa, kas see koosoleku jaoks hilja ei ole? Pätsi ajal oli selles majas Kaubanduskoda, sealgi oli ta käinud. Miks talle auto järele saadeti, ta oleks võinud enda omaga minna, see seisis niikuinii maja ees? Talle tuli järele veoauto. Juht oli noor poiss, tundus, et eestlane, vahtis enda ette rooli, isegi „tere“ ei öelnud. Tema kõrval istus venelasest sõjaväelane, kummaltki ei olnud mõtet sõidu põhjust küsida. 

Teekond oli lühike, jalgsi oleks saanud kiiremini. Auto sõitis Pärnu maanteed ja Mere puiesteed pidi. Endise „Grand Marina“ kino ees, nüüd oli see Punaarmee maja, oli palju veoautosid ja sõjaväelasi. Kas sõda oli alanud? Seda teaks ka venelasest sõdur, too raputas Nigol Andreseni küsimuse peale pead. 

Viimastel päevadel oli ajalehtedes artikleid natside vägivallategudest vallutatud maadel. „Punases Virumaas“ – seda lehte pidi ta lugema, ta oli Virumaa saadik Moskvas ja käis seal valijatega kokku saamas – kirjutati, et inimestelt koguti hobuseid, et kaitsta kodumaad Saksamaa röövelliku kallaletungipoliitika vastu. Ka Pagari tänaval Julgeoleku Rahvakomissariaadi ees seisid veoautod reas. 

Saal oli täis, hiljaks polnud ta veel jäänud. Ruusi kõrval oli koht vaba, too viipas ta sinna istuma. Näis, et pahandused Ruusi ümber olid vaibunud, kui ta partei aktiivi koosolekul oli. Propaganda- ja agitatsioonisekretär oli nüüd Sipsakas. 

Kõnepulti tuli riikliku julgeoleku rahvakomissar Kumm. Kummil oli alati natuke uimane nägu, vaatamata sellele oli ta jutt selge, isegi raiuv. Esireas nägi Andresen siseasjade rahvakomissari Murrot, tema asetäitja Škurinit, peaprokurör Paasi. Säre tuli sisse, vaatas ringi, noogutas Andresenile ja istus esimesse ritta, Rudolf Jamesi kõrvale. 

Täna öösel toimub sundevakueerimine, teatas Kumm. Minema viiakse 3000 perekonda, iga brigaad vastutab selle eest, et kõik kätte saadakse, kes nimekirjas on. Brigaadid on neljaliikmelised, need pannakse siinsamas kokku, nimekirjade järgi, kui koosolek läbi saab. Mõned, kes juba püsti olid tõusnud, võtsid jälle istet. Andresen nägi Arnold Veimerit, too vaatas talle ehmatanud näoga otsa, Veimeri naist ta ei märganud. Kummi järel tuli kõnepulti August Sipsakas. Sipsakas rääkis, miks on vaja sisevaenlased Eestist ära viia, mitte ainult mehed, vaid terved pered. Neist enam nõukogude inimesi ei kasvata. Keegi küsis, kuhu nad viiakse.
„Kas see pole ükskõik?“ vastas Sipsakas. „Nõukogude Liit on ääretu.“ 

Järgmisena rääkis Rudolf James. Alles eile oli Hansson Nigol Andresenile kurtnud, et üks Hispaania sõjas käinud mees, kelle ta enda juurde arhiivi tööle võttis, istus nüüd Pagari tänava keldris, pärast seda, kui oli Jamesi ära tundnud – Jamesi nimi oli Jäämees, Jäämeeste perekond oli Vormsi saarelt. 1920. aastal opteerus James Eestisse, seda ta nõukogude eluloos aga ei olnud. Tema ju teadis, sosistas Hansson, ega ta ilmaasjata arhiivi ei pandud uurima. James ise muidugi teab, et tema kohta Eestis need dokumendid on. Hansson oli hirmul ja hoiatas Andresenit, et Jamesiga ei tohi eesti keelt rääkida. Jamesit kartvat isegi Kumm, kes ta 2. osakonna juhatajaks oli pannud. Oktoobris tuli Moskvast korraldus arhiivimaterjalide kasutamiseks operatiiv-tšekistlikus töös, hakati koostama kontr-

revolutsiooniliste elementide nimekirju. Kas Hanssoni jutt oli provokatsioon? Undi jutust oli ta Hanssonile rääkinud. Unt oligi kadunud, nii nagu ta ennustas – ilma et keegi selle kohta midagi öelnud või küsinud oleks. Unt saadeti Moskvasse, ütles Hansson, sinna saadetakse vähesed. Eesti riigi siseministrid ja teised valitsuse liikmed, Isamaaliidu, Kaitseliidu, politsei tegelased saadeti Leningradi. 

Jamesi kõne oli lühike ja vene keeles – ükski nõukogude korra vaenlane karistusest ei pääse, julgeolek töötab öö ja päev, iga peitupugenud natsionalist leitakse üles ja tehakse kahjutuks. Ruusi põsed õhetasid, kui ta Jamesi kõne peale plaksutama hakkas. Kõik plaksutasid, Nigol Andresen ka. 

Kumm, Murro, Säre – esimese rea mehed hakkasid saalisolijaid brigaadidesse jagama. Nigol Andresen pani tähele, et saali ukse peal seisis sõjaväelane, keegi mees seletas, et tahab väljakäiku, sõjaväelane ei teinud teda kuulma. Igasse brigaadi pandi üks julgeolekutöötaja, vene rahvusest, kaks vene sõjaväelast ja eesti keele oskaja siit saalist, need, keda kinni võtma mindi, olid enamasti eestlased. Ruus sai oma nimekirja kätte, lappas selle läbi ja vilistas läbi hammaste: „Johannes Kurvits!“ Ta vaatas Nigol Andresenile otsa ja kergitas kulmu.
Ruus polnud unustanud, kuidas Kurvits ta Töölisvõimla saalis põrandale pikali lõi. Sellepärast siis veoautod, mõtles Nigol Andresen, autokasti pannakse need, keda nad kinni võtavad.
Murro ütles, et iga pere tohib 100 kilo kaasa võtta ja et pakkimiseks tuleb anda aega. Kui palju, oleneb sellest, kuidas edasi jõutakse, hommikuks peavad kõik, kes nimekirjas, rongide peal olema. 

Avaldame katkendi Katrin Lauri raamatust „Tunnistaja“ (2022) autori ja kirjastuse Hea Lugu nõusolekul.