Seoses ühe konkreetse juhtumiga uurisin
huvi pärast mõne EELK vaimuliku käest, kuidas nad käituksid, kui ühel heal
päeval astuks kirikusse moslem ja paluks luba seal palvetada.

Vastused üksteisest väga ei erinenud. Vaid
mõni arvas, et ilma pikema jututa saadaks sellise hereetiku uksest välja,
enamik oli aga arvamusel, et miks mitte – kui inimene tahab, peab ta palvetada
saama, kuulugu ta siis mis konfessiooni tahes. Seda enam, kui sooviavaldaja on
Eestist pärit. Ühe vaimuliku arvates võib kirikus vaikselt palvetada igaüks,
kui tema väline käitumine sobib kristlikku pühakotta.

Paljajalu ja kaetud juustega

Eestlasest neiu R. tutvus oma türklasest
abikaasaga paar aastat tagasi Rootsis. Pärast abiellumist ongi noored valdavalt
Türgis elanud. Küsimusele, kas R. peab end moslemiks, saan vastuse, et
põhimõtteliselt võib nii öelda küll. Abikaasa küll tõsiusklik ei ole, aga
teatud kombeid täidavad nad üheskoos ikka. Tõsi küll, Türgis rohkem kui Eestis,
kuna siin on raskem olla islamiusuline.

R. arvab, et üks tõsine moslem ilmselt ei
tuleks kristlikku kirikusse palvetama. Pigem teeb seda kodus või kusagil mujal.
Kui aga oleks vastupidi: kui kristlane tahaks mošeesse minna? «Kui ennast
avalikult reklaamida, et olen kristlane ja tahan tulla vaatama, mis te teete,
siis võib see küll arusaamatusi tekitada. Kui vaikselt siseneda, ei takista
ilmselt keegi. Tuleb vaid kommetele vastavalt käituda: kingad jalast võtta,
naistel juuksed kinni katta,» selgitab R.

Eesti islami kogudus

Eesti islami koguduse juhatuse esimehe
Timur Seifulleni käest aru pärides saan vastuseks, et loomulikult võib moslem
kristlikus kirikus palvetada. Selliseid juhtumeid tuleb ilmselt sagedamini ette
näiteks läbisõitudel.

«Kui islamiusuline tahab palvetada ja näeb
mingit pühakoda, siis ei ole selles meie arvates midagi halba, kui ta siseneb
ja palvetamiseks luba küsib. Iseasi, millise tolerantsiga kristlased sellesse
suhtuvad,» seletab Seifullen, lisades, et pigem hirmutab teda võimalus, et
palvetaja võib oma kombetalitusega kohalikke häirida. Eestis on aga
islamiusulisel alati võimalus pöörduda ka Tallinnas tegutseva islami koguduse
poole.

Märkamatult areneb vestlus edasi ja selle
käigus ilmneb, et islami koguduse liikmete täpne arv ei olegi teada.
Konkreetset nimekirja ei ole koostatud, kuna liikmed on üle Eesti laiali ning
vahelduvad aeg-ajalt. Aktiivne tuumik on muidugi välja kujunenud ja neid ka
tuntakse paremini. Suurematel pühadel käib rohkem sellist rahvast, keda muidu
väga tihti ei näe.

Mošee ehitamiseks napib võimalusi

Vanuseliselt on esindatud rohkem eakamad
inimesed, rahvustest domineerivad tatarlased. Oma pühakoda küll puudub, ehkki
Seifullen toonitab, et iga islamiusulise südamesooviks on kahtlemata
sakraalehituse olemasolu. Kogudus on aga vaene ning finantseerijaid kohapeal ei
ole.

Ehk otsida abi mujalt? «Ütlen varjamatult,
et pean seda ohtlikuks,» nendib Timur Seifullen, «ma ei tea ju, kellega
kontakti võtan ja mis sellega kaasneda võib. Kedagi pole põhjust umbropsu
usaldada.» Moslemeid on samuti igasuguseid ning erinevate tavadega – arukam on
olla pigem liiga ettevaatlik, kui riskida sellega, et keegi hakkab oma kommetega
domineerima ning konflikte tekitama.

Vestluse alguse juurde tagasi tulles ütleb
Timur Seifullen, et jah, mingit vastuseisu kirikus palvetamise suhtes küll
pole. «Teatakse ju ka, et meil mošeed ei ole ja kui keegi leiab enda jaoks
sellise lahenduse, siis mis seal ikka.»

Anna-Liisa Vaher