Kas meie tulevik on kirikumüürid infotahvliga?

Koguduste juhatuseesimeeste konverentsi kava oli hariv ja huvitav. Meelde jäi teoloogiadoktor Urmas Petti loeng kristlike koguduste kujunemisest. Tähelepanu äratas ka kultuuriminister Rein Langi sõnum sellest, et riigi võimalused pühakodade renoveerimiseks vähenevad.
On arusaadav, et riik pole võimeline kõiki muinsuskaitsealuseid pühakodasid rahastama ja korras hoidma. Kas sel ongi mõtet, kui kogudused vähenevad? Isegi kui riik leiab ressursse kümmekonnast liikmest koosneva koguduse kiriku säilitamiseks, siis ilmselt kogudus pole võimeline seda haldama.
Paratamatult tuleb teha valik ja leppida sellega, et osa jääbki lagunevaks muinsuskaitseobjektiks. Ehk piisab sellest, kui säilitada mõned neist müüri näol, mis on varustatud infotahvliga. Eks selline tulevik ole märgiks kohaliku elanikkonna eluvõimelisusest.
Tean üht kangelaslikku Järvamaa koguduseesimeest, kes pani uue kirikukatuse ehitamiseks laenu võttes panti oma isikliku vara. Tal oli õnne, sai katuse taastatud. Ainult et kellele? Tegu ise on kahtlemata kiiduväärt, hoolimata sellest, et kogudus kahaneb ja inimesi lihtsalt pole maal. Haldussuutmatuse puhul saab tegevus jätkuda ka palvemajades.
Konverentsist osavõtjate seas oli arutelul see, et vaimulikud ei julge või ei taha välja öelda oma seisukohta küsimuses, kas meie kirik vajab muutusi, silmas pidades humanistlikku manifesti. Kui juba vaimulike eliiti kuuluvad persoonid oma seisukohta ei avalda, siis on ühtsustunde saavutamine problemaatiline.
Kuidas see ongi võimalik, kui vaimulikud ei soovi kuulutada, et kirik jääks tuginema algkõlblusele, millele tugineb inimkonna eksistents. Selle õpetuse revideerimisel kaotab ju kirik mõtte!
Kirikuvalitsuse poolt heakskiidetud seisukohad peaksid vaimulike seas olema aktsepteeritud ja kõik peaksid neid kaitsma. Kas meie traditsioonilise kiriku mõte ja ülesanne on võimalikult palju püüda sarnaneda läänest pealesurutava neoliberalistliku ühiskonnamudeliga ja sellega kaasneva demoraliseerumisega või hoida meie kultuuriruumi tabusid. Enda mittepositsioneerimine kätkeb ohtu, et aktiivne vähemus allutab enesele enamuse.
Osalejana ootasin, et konverentsi laiapõhjaline foorum võtaks seisukoha ühiskonnas asetleidvas meid puudutavas diskussioonis. Ühisavaldus oleks olnud ehk teatavaks tagasisideks ning toetuseks EELK juhtkonnale ja lugupeetud peapiiskopile.
Edaspidi oleks võib-olla vajalik korraldada kas või ühepäevaseid seminare koos vaimulike ja kirikuvalitsuse liikmetega. Tõsise tahtmise korral ei jää asi majanduslike raskuste taha ja annab tunnistust sellest, et osalejad tunnevad muret meie kiriku saatuse pärast.

Pärtel Tõnsberg,
Aegviidu koguduse juhatuse aseesimees