Kas jumal masinast?

Teatavasti lasti antiikaja draamades, kui olukord oli muutunud niivõrd keerukaks, et seda inimlikult lahendada oli võimatu, ülalt mehhanismidega lavale jumal, kes asjade käigu pööras ja õigluse maksma pani.

Teaduse ja usu dialoogis on ühelt poolt küsitud seda, kuivõrd allutatav saab Jumal olla teadusele ja selle eksperimentaalsele uurimismeetodile. Kas selline manipuleeritav Jumal on üldse enam Jumal? Teisalt on teadus, absolutiseerides oma tõestusmeetodit, küsinud, kas maksab uskuda midagi, mida tõestada ja uurida ei saa.

Möödunud nädala lõpul toimus Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduskonna ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna ettevõtmisel väga põnev konverents «Jumal teaduses». Kus ja millal Ta sinna sai? Või on Ta siiski alati seal olnud?

Piirid mitte ainult religiooni ja teaduse, vaid ka humanitaar-  ja reaalteaduste vahel pole kaugeltki selged. Üks, mis kõiki seob ja mida võib pidada kas kõige nõrgemaks või ka kõige olulisemaks lüliks, on inimene ise. Inimene oma loomult on aga religioosne, väljendugu see siis kuidas tahes. Inimlik vajadus on ka terviklik maailmapilt, mis ei taha leppida risti vastupidiste väidetega ei oma peas, ühiskonnas ega kooliprogrammis.

Nii usk kui ka teadus kipuvad aga tänase Eesti ühiskonna kujutluses olema polariseeritud ja fetišeeritud. Teadus on midagi sellist, kuhu Jumalal pole asja. Teadusele on pandud tänamatu ülesanne tõrjuda ja asendada religiooni ja seega on ta ise muudetud religiooniks. Niisiis ei olda oma sügavamas sisemuses religiooniõpetuse vastu koolis vahest mitte seetõttu, et sellele ei leidu kohta tunniplaanis, vaid seetõttu, et niisugusel asjal ei ole kohta maailmapildis. Teadus on valgunud üle oikumeenia äärte, välja oma empiirilistest piiridest nagu järelevalveta jäetud  tainas kausist.

Konverentsi huvitav tõdemus oli, et erinevaid teadusharusid  – matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, bioloogiat, psühholoogiat, filosoofiat jms – esindavad ettekandjad tõdesid kaunis üksmeelselt, et Jumal  teatud postulaadina või vähemalt hüpoteesina astub ikka ja taas teaduse näitelavale – Temast ei saa lahti. Ta tuletab meelde meie piiratust ja kõiksuse haaramatust.

Kõlas mõttekäik, et «tarkus võib olla rumaluse eriti jõhker vorm», ilmselt olukorras, kus targutamise asemel peaks aukartuses vaikima ja uskuma. Matemaatik kinnitas, et «maailm on tehtud nii, et meil on uskumatult palju võimalusi uskumiseks».

Paraku paneb teadus ja paneme end ise sageli nii-öelda Prokrustese sängi. Mõistagi välistab mõõdetavuse ja korratavuse nõue Jumala teaduse või meie teadmuse vaateväljast – aga samal viisil ka inimese tema ainulaadsuses ja õnnetaotluses. Teadus ei tohiks end ise ahistada, välistades tegurid ja antused, mis kuuluvad religiooni ja Jumala võimkonda.

Kõneldes semiosfääri mõistest, tõdeti, et «kui probleemi ei saa lahendada samal tasandil, kui see on tekkinud, siis tuleb seda lahendada kõrgemal tasandil – seda nimetatakse globaalprobleemiks. Kas deus ex machina?» Kas usuprobleemid on globaalprobleemid? Kas astub Jumal teadusest meie mõttemaailma ja südamesse?

Teadusel ja usul Jumalasse on tänapäeva inimese jaoks oluline sarnasus ja pürgimus – nimelt tõetaotlus. Postmodernismi tinglikkuses ja suhtelisuses võib see tunduda vanamoodne. Siiski on see vundamendiks mitte ainult sidusale teaduslikule maailmapildile, mis tunnistab usuküsimuste olulisust inimese jaoks, vaid ka ühiskonna eetilisele ja aatelisele toimimisele. Tõetaotluses ei tohiks usk ja teadus vastanduda teineteisele, vaid pigem üheskoos nihilistlikule eluhoiakule.

Andres Põder,
peapiiskop