Kas juht võib õndsaks saada?

Kõik algas idülliliselt. Omandi ja vara olid
nad maha müünud ja kõik oli neil ühine. Raha jagati igaühele sedamööda, kuidas
keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba
kodasid mööda, võttes rooga juubeldades ja siira südamega (Ap 2:44–46).

Paraku selgus varsti, et raha on otsas.
Paulus pidi pagankogudustes korjandusi korraldama (Gl 2:10), mis oli üsna
kerjamise moodi (vt 2Kr 8 ja 9), sest «Jeruusalemma pühad» olid näljas.

Selgus ka, et supp ei ole ühiskatlaski sama
– põhjast saab ammutada paksemat. Kurb küll, kuid ahnus, kadedus ja mitu muud
loomuomadust ei kao usklikuks saamisel. Tuletagem vaid meelde kisklemisi
humanitaarabi jagamisel!

Eduka juhi kohustused ja vastavalt ka
vajalik karisma on karm. Kõik tippjuhid peavad kriisiolukordades langetama
resoluutseid otsuseid. Antoine de Saint-Exupéry «Öise lennu» lennukompanii
peadirektor Rivičre teeb südame kõvaks pärast ühe lennuki hukku ning jätkab
öiseid postilende. Kapten ei saa olla sentimentaalne. See on nii ebainimlik, et
allveelaevad on ehitatud tule puhkemisel automaatselt sulguvate kajutiustega.
Et leekide levikut vältida, ei jäeta mingit võimalust lõksujäänute
väljaaitamiseks.

Algkoguduse sammas Peetrus pidi
finantsdistsipliini säilitamiseks – et absoluutselt kõik omandi müügitulud
pandaks apostlite jalgade ette – tarvitama drakoonilisi meetmeid. Ananias ja
Safiira mõisteti surma ja otsus viidi vaimuväes kohe täide. Noormehed mässisid
laibad palakasse, kandsid välja ning matsid maha. Ja suur kartus tuli terve
kiriku peale (Ap 5:1–11).

USA teadlased on avastanud (vt Delfi
20.09.2005 teaduse rubriiki), et emotsionaalse puude ja ajukahjustusega
inimesed on võimekad investorid ja altimad mängima kõrgetele panustele. Uuringu
käigus paluti 41 normaalse IQ näitajaga inimesel mängida investeerimismängu,
kusjuures neist 15-l oli kannatada saanud see aju osa, mis mõjutab emotsioone.
Tuli välja, et emotsionaalse puudega inimesed olid paremad investorid.
Normaalsete emotsioonidega inimesed pigem vältisid riske, isegi kui võit kaalus
üles kaotuse.

Iowa ülikooli neuroloogiaprofessori Antione
Bechara sõnul võib paremaid börsimaaklereid kutsuda «funktsionaalseteks
psühhopaatideks». Uuringu kaasautor Baba Shiv Stanfordi majanduskoolist leiab,
et paljudel tippjuhtidelgi ilmnevad psühhopaadile omased tunnusjooned, sest
tarkade otsuste langetamisel tuleb tihti emotsioonid alla suruda.

Apostlid pidid sahmerdama supiköögi tülide
ja olmeprobleemide lahendamisega, nõnda et neil ei jäänud enam mahti
palvetamiseks ja sõna teenimiseks (Ap 6:4). Ühel hetkel nad taipasid, et
toimivad nagu muiste Mooses, kes otsustas üksipäini kõik asjad, kuni äi tuli
külla ja andis hüva nõu määrata endale abilisi (2Ms 18:13–27). Apostlid lasksid
valida köögitoimkonda seitse diakonit.

On täiesti mõistetav nende soov maised
asjad kellegi teise õlgadele lükata. Ent see oli poolik lahendus, sest mehed,
kes on täis usku, Püha Vaimu ja tarkust (Ap 6:3,5), ei saa pikalt jääda pelgaks
toidulaua administraatoriks. Ühelt poolt läks vaimulik initsiatiiv loomulikuna
üle taolistele meestele nagu Stefanos ja Filippus (Ap 6:8jj, 9:26jj), teiselt
poolt sai tegevjuhiks Issanda vend raudne Jaakobus (Ap 21:18; Gl 2:12).

Tundub, et sama kordub ikka ja jälle.
Paratamatult, sest võimu omaduseks on soovida täielikku kontrolli sündmuste üle
ning tegelik juht on ikkagi see, kelle käes on raha ja majandus.

Võimu dilemma on lahenduseta. Jeesus oli
radikaalne ja keeldus olemast isegi vahekohtunik. Kui keegi rahva hulgast
palus: «Rabi, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!,» vastas Jeesus
järsult: «Mees, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?» (Lk
12:13j). Kui «selle maailma vürst» (Jh 12:32, 14:30, 16:11) pakkus talle
kuningriike, uhkusega kinnitades: «See on minu kätte antud ja mina võin selle
anda, kellele ma iganes tahan» (Lk 4: 6), loobus Jeesus, sest vastuvõtmine
tähendanuks kummardust kuradile.

Jeesus on võimu suhtes väga sarkastiline ja
pöörab omade jaoks suhted pea peale: «Te teate, et need, keda arvatakse
rahvaste valitsejaiks, härratsevad nende kallal ja nende suured
meelevallatsevad nende kallal. Aga nõnda ei saa see olla teie seas, vaid kes
iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie
seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane» (Mk 10:42–44, vrd Mt 20:25–27 ja Lk
22:25–27).

Teoreetiliselt on asjad väga selged: «Teid
ärgu hüütagu rabideks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik aga olete
vennad. Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa,
see taevane. Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on
teie Juhataja – Kristus» (Mt 23:8–11). On koguni nõnda, et Jeesus ei luba ka
ennast kõnetada kui head Õpetajat ja protestib: «Miks sa nimetad mind heaks? Ei
ole kedagi muud head kui üks – Jumal» (Mk 10.17). Sest temaga algab uus
maailmakord: «Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise
teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest» (Mk 10:45, Mt 20:29).

Praktiliselt aga ei ole sugugi selge, mida
see ümberpööramine tähendab. Jah, kui küsimus oleks oma elu heroilises
loovutamises teiste heaks, nagu apostel Johannes õhutab («et Kristus on jätnud
oma elu meie eest, oleme meie kohustatud jätma oma elu vendade eest» (1Jh 3:16,
vrd Rm 16:4 jm)), siis võiks seda teha rõõmuga. Paulus ütleb oma kaasvõitleja
Epafroditose soovituseks: «Pidage lugu säärastest meestest, sest ta oli
Kristuse tõe pärast surmasuus ega hoolinud oma elust» (Fl 2:29j).

Kummatigi – kui teenijat pidada
teenitavatest üle olevaks, jääb võrdlemine ja kellegi suuremus kui selline ikka
alles (vrd – ladina keeles tähistas algselt sõna «minister» teenijat). Kristus,
kelle kuningriik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36), annab oma meelevalla ja
volitused üle apostlitele: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind, kes lükkab
kõrvale teid, see lükkab kõrvale minu, kes aga lükkab kõrvale minu, see lükkab
kõrvale minu Läkitaja» (Lk 10:16). Vaimulik meelevald on väga vägev meelevald:
«Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te
patud kinnitate, neile on need kinnitatud» (Jh 20:23, vrd Mt 16:19, 18:18).

Ka siis, kui kõik on vennad, on vajalik
mõni «vanem vend», presbyteros, kelle sõna tuleb kuulata. «Olge siis kuulekad
oma juhatajaile» (Hb 13:17). «Vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu
kahevõrra austuse vääriliseks, iseäranis neid, kes näevad vaeva sõna ja
õpetamisega» (1Tm 5:17). Siit selgub aga seegi, et hästi juhatamine või sõna ja
õpetamisega vaevanägemine ei olnud üldine.

Ilmselt on võimul olemine mõõgateral
balansseerimine. Apostel Jaakobus on arukas mees ja manitseb ettevaatlikkusele:
«Ärgu saagu teie seas liiga paljud õpetajaiks, mu vennad! Te teate ju, et meie
osaks on karmim kohtuotsus» (Jk 3:1). Aga ilma dirigeerimiseta ei tule mitte
kuidagi välja. Sümfooniakontsert näiteks. Või tõik, et Paulus kui sünnipärane
juht võttis – vangina! – tormi kätte jäänud laeval juhtimise üle ning jagas
ohvitserile ja sõduritele korraldusi, millest tõusis kõigile kasu (Ap 27:
30jj).

Vaimuliku juhi ja õpetaja koorem on nii
ränk, et teeb küsitavaks taevasse pääsemise. Räägitakse, et üks õnnelik
noorpaar sai teel laulatusele autoavariis surma. Nad ei tahtnud paradiisi minna
pruudi ja peigmehena, vaid laulatatutena ja küsisid Peetruselt, kas oleks
võimalik, et mõni preester nad taevavärava taga paari paneb. Püha Peetrus, kes
oli nüüd palju elukogenum – ja leebem – kui kunagi algkoguduse karjasena, oli lahkelt
nõus. Kui nad olid juba mitu päeva oodanud, läksid Peetruselt pärima, ega ta
neid unustanud ei ole. «Oi lapsukesed, teil tuleb võib-olla kaua oodata.
Vaimulikke sattub taevasse üpris harva,» lohutati neid.

Jumala Vaim võib kasutada ka siis, kui
juhti ennast ootab ees igavene hukatus. Ettepaneku Jeesuse likvideerimiseks –
«on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub» – teeb
ülempreester Kaivas (Jh 11:50). Evangelist ei laida kainet kaalutlust, vaid
selgitab: «Aga seda ta ei öelnud omast peast, vaid ennustas tolle aasta
ülempreestrina, et Jeesusel tuleb surra rahva eest» (Jh 11:51).

Ausalt öeldes, lugu ei ole lootusetu ainult
juhtide jaoks, vaid õndsaks saamine on kõike muud kui kerge ja endastmõistetav.
«Kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul
ei oleks armastust, ei saavutaks ma midagi» (1Kr 13:3). Jüngrite kohkunud
küsimise peale, kes siis pääseb, vastab Jeesus rahulikult: «Inimese käes on see
võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik» (Mk 10:27).

Jutlus on peetud V Eesti kristliku
juhtimiskonverentsi «Juht ja meeskond» jumalateenistusel 23. septembril Pärnus
Agape keskuses.

Toomas Paul,

emeriitõpetaja