Kas jalgpall või kirik?

Erinevalt Karl Marxist ei usu ma, et aja ja (majanduslike) elutingimuste muutudes muutuks inimese loomus. Meie igapäevane elu erineb palju vanavanemate elust, rääkimata mitu sajandit tagasi mõisatööd teinud eestlastest. Muutuvad teadmised ja elutunnetus, kuid mitte inimloomus. Vajadus usu järele inimese loomuses oli, on ja jääb. Ka siis, kui ühel päeval telesaade «Reisile sinuga» saadab noored nädalaks Saturnile.
Oli aeg, mil kirikul oli ühiskonnas ja riigis täita isegi suurem roll, kui seda nõudis inimeste loomuses pesitsev vajadus usu järele. Kirik institutsioonina oli suhtlemis-, informatsioonivahetus-, haridus- ja ka meelelahutuskohaks. Täna püüavad ka paljud teised institutsioonid täita inimeste selliseid vajadusi, mis on vähem või rohkem seotud usuga. Jalgpall nende hulgas.
Jalgpalli fännklubid toimivad sarnaselt usulistele organisatsioonidele, neil on omad rituaalid, sümbolid, laulud, kangelased, ajaloolised mängud ja staadionid ning ka ajalooliseks muutuvad seosed rahvustunde ja identiteediga. Sarnaselt kristluse ajalooga on aja jooksul arenetud suhteliselt spontaansest liikumisest organiseeritud fännklubideks. Veelgi enam, klubisse kuuluvad vaid need, kes võtavad osa «teenistustest» (jalgpallivõistlustest) ja «usk» on seega kollektiivne.
Jalgpallievangeelium ütleb, et kuulumine ja aktiivne osavõtt fännklubi tegevusest annab hingelise rahulolu. Uute jüngrite värbamisel kuulutatakse, et fännklubi tegevusest «saadav kogemus» kaalub üles kõik ohvrid, mida end paljuski salgav jalgpallijünger peab tooma (aja ja rahaliste kulutuste näol).
Et eraldatus riigi ja jalgpalli vahel jääb järjest nõrgemaks – riigi- või valitsusjuhtide puudumine tribüünilt rahvusmeeskonna mängu ajal on muutumas pigem erandiks kui reegliks –, on jalgpall tõsiseltvõetav konkurent kõigile, kes püüavad olla rahvustunde ja -identiteedi andjateks.
Konkureerida jalgpalliga «toote» kaasaegse turustamise osas on kõike muud kui lihtne – näiteks traditsioonidest rohkem kammitsetud organisatsioonid ei saa endale lubada «Jalgpall on parem kui seks»-stiilis laulu.
Kiriku apologeet ütleb sellepeale: «Aga vastuseid elu tõsistele küsimustele, mis vaevavad kriisis olevaid inimesi, jalgpall ei anna.» Kui aga tõe kriteeriumiks võtta praktika, siis kui hästi suudab sellistele küsimustele vastata kirik?
Evangeeliume lugedes jääb mulje, et kirik ei peagi «muretsema oma toote leviku ja turustamise» pärast, kuid kirik saab reaalsuses olla jalgpallist kõrgemal tasemel vaid siis, kui suudetakse anda enamat sümboolikast, rituaalidest, rahvusidentiteedist, emotsionaalsest rahulolust ja kollektiivsest kokkukuuluvustundest.
Alar Kilp