Põlvamaal Männi puhketalus käis Eesti
vaimulikke ja hingehoidjaid koolitamas Norra pastorite  kompetentsi arendamise rektor Tor Johan S.
Grevbo.

Teenin Vahipataljonis kaplanina ja meie
väljaõppekeskus asub Tallinnas Järve taastus-hooldusravikliiniku vahetus
läheduses. Mind on kutsunud sealne hingehoidja Aire Varjo (ainus haiglas
täiskohaga palgalolev hingehoidja Eestis) kirikupühadel patsiente ja personali
sõna ning sakramendiga teenima. Seekord kutsus ta mind aga Põlvamaale Männi
talusse.

Jumala maskidest

Ja oh üllatust – kahte seal veedetud päeva
sisustas maailmas tuntud praktilise teoloogia suurkuju, rahvusvahelise
hingehoiu ja vaimuliku nõustamise Euroopa ühingu pikaajaline liige ja Oslo
ülikooli professor Tor Johan S. Grevbo. 

Seminari korraldasid EELK Diakooniahaigla
kauaaegsed partnerid Norra luterlikust kirikust, Oslo Koguduseõdede
Diakooniaorganisatsiooni/kooli ja Lovisenbergi Diakooniahaigla juhid ning
lektorid.

Tor Johan S. Grevbo tutvustas paarikümnele
EELK töötegijale ja huvilisele oma lemmikteemat: Jumala maske (larvae Dei), mis
on Lutheri termin (vt Confessio Augustana Variata 2. osa).

Järgnevalt kokkuvõtlikult kuuldust.

Kolm baasnõudmist kristlikule
hingehoidjale: 1. Isiklik sügav suhe Jumalaga. 2. Oskus elada sisse (empaatia)
tänapäeva inimese olukorda. 3. Võime ja tahe teoloogiliseks reflektsiooniks –
koostöövõime!  

Hingehoid on teoloogia proovikivi. Usu
paradoksid: Jumal on avalik ja samas peidus; evangeelium on alus, lähe – kõik
käsud on vajalikud lisad; kristlane elab juba jumalariigis, mis pole aga veel
täielikuks saanud; meid on kutsutud kinni haarama usust, aga meie ainus
võimalus on, et Jumal haaraks kinni meist.

Ta ongi peidus

Hingehoid on teoloogia biograafilises
aspektis – inimesest rääkimata ei saa rääkida Jumalast. Kõik inimesed on Jumala
kaastöölised, kas nad seda tahavad või ei. Jumal oma võimsuses saab oma riigi
huvides ära kasutada isegi ateiste.

Rumaluse vastu on vaja võidelda ka kirikus.
Inimestele ei tohi peale suruda oma mõtteviisi Jumalast. Jumalat ei tohi
vähendada, kõneldes Temast ainult mingi konkreetse teoloogia kaudu. Hingehoius
on oluline alandlikkus – tunnistamine, et me ei mõista kõike. Ehk vaid Aadam
nägi maskita Jumalat enne pattulangemist.

Jumal hoolib meist, sellepärast Ta ongi
peidus. Oma varjatuses on Jumal kõikjal: miski pole nii väike, et Jumal poleks
väiksem; miski pole nii suur, et Jumal poleks suurem. See ei ole panteism, vaid
panenteism. Teoloogi ülesandeks on osaleda saladuses.

Inimene on üks Jumala maskidest. Jumal on
suhe: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Ülioluline on teoloogil teha vahet vaimudel. Osa
maske on väga varjul, osa on selged, osa veidi varjul. Hingehoiu ülesanne on
julgustada inimest elust rõõmu tundma, elu nautima. Inimesed igatsevad
kohtumist pühaga, kuid ei kannata sageli välja kerglust ja kergust, kus kõik on
väga kättesaadav ja kerge. Kõige suurem teadmine on teada oma teadmiste piire.

Ootused EKNile

Olen osalenud sõjaväe kaplanite
samalaadsetel täiendseminaridel rohkem kui viies riigis, kuid nii sügavat ja
samas lihtsat teoloogiat pole ammu enam kuulnud. Kui, siis ehk prof  E. S. Salumaa, E. Saagi ja H. Haameri
loengutes. See oli mulle otsekui nooruseaja värske tuuleõhk nostalgilises
värskuses. Lisaks Jumalale olen tänulik Norra kuningriigile ja meie sõpradele
seal, kes võimaldasid kasutada Männi talu mõnusid.

Loodetavasti hakkab meiegi kirik
väärtustama oma töötegijate eetilis-moraalset kvaliteeti ja kompetentsi. Samuti
loodan sügiseselt kirikukogult, et EELK võiks olla initsiaator, taastamaks EKN
juurde diakoonia institutsiooni haigla kaplanaadina. Meie ühiskond ootab ja
vajab rohkem kui iial varem kristliku teoloogia praktiseerijaid.

Taoline seminar on plaanis korraldada ka
järgmisel aastal. See täiendõpe oli kõigile osalejaile suureks hingekosutuseks
ja innustuseks.

Peeter Parts,

presidendi kaardiväe välipreester