Jutlus

¹⁵Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?» Peetrus ütles talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu tallesid!» ¹⁶Tema ütles talle veel teist korda: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?» Ta vastas talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Hoia mu lambaid kui karjane!» ¹⁷Tema ütles talle kolmandat korda: «Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?» Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: «Kas ma olen sulle armas?» Ja ta ütles temale: «Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu lambaid! ¹⁸Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.» ¹⁹… Seepeale ütles Jeesus talle: «Järgne mulle!» (Jh 21:15–19)

Austatud ja armastatud sõbrad!

Johannese evangeeliumi viimases peatükis jutustatakse, kuidas ülestõusnud Jeesus ilmub oma jüngritele kolmandat korda.

Need mehed olid kord kõik Jeesuse pärast maha jätnud ja temaga kaasa läinud. Aga nüüd ei ole teda enam. Neid seovad vaid ühised mälestused. Seitse sõpra on koos Galileas, Tibeeria järve ääres, kui kutseline kalamees Peetrus teatab, et tema läheb kalale. Pöördub tagasi vana elu juurde. Teised on kohe nõus kaasa minema Peetruse kui loomuliku liidriga. Paraku, come back ei õnnestu. Sel ööl ei püüa nad midagi.

Koidu aegu seisab Jeesus kaldal ning annab nõu heita võrk välja. Ja saak on vägev!

Midagi sarnast oli kord juba juhtunud. See oli siis, kui Siimon Peetrus kohtus esimest korda Jeesusega (Lk 5:1–11). Peetrus ja Andreas ning Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes loputasid oma võrke. Jeesus palus luba jutlustada rahvale paadis istudes. Ka siis oli ta soovitanud ebatavalist: «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!» Ja ka siis olid nad püüdnud ilmatu hulga kalu.

Tol korral oli Peetrus palunud: «Mine minu juurest ära, sest ma olen patune mees!» Aga Jeesus ütles: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi.»

Nüüd toimib Peetrus vastupidi. Kui üks jüngritest oletas, et kaldalseisja on Issand, hüppas Peetrus vette ja ujus kaldale, et enne teisi Jeesuse juurde jõuda. Kuigi nüüd oli ta veelgi patusem.

Sest Peetrus oli Jeesuse ära salanud, ja koguni kolm korda. Armetu argpüks! Ja sihukene kipub veel kinnitama, et tema armastab Jeesust rohkem kui teised. Vastik!

Siinkohal oleks sobiv teha stopp ja rahulikult vaadata: mida siis Peetrus tegi, kui ta väitis, et ta ei tunne Jeesust? Kas tema tegutsemine muutis kuidagi Jeesuse üle peetavat kohut?

Ei muutnud, aga oleks võinud. Kui kõik jüngrid olid laiali jooksnud, oli tema see mees, kes söandas minna lõvikoopasse, s.t ülempreestri õuele. Juutide süneedrium oli hädas, sest nad ei suutnud leida vajalikku kahte tunnistajat, kelle tunnistus oleks kokku hakanud (Mk 14:55j). Mis oleks olnud neile meeldivam kui Jeesuse jünger, kes annaks tema vastu tunnistuse! Selleks, et oma nahka päästa.

Sest Peetrus oli kehtiva korra jaoks kurjategija. Tal oli relv, mõõk, mille ta laskis käiku ning raius maha ametikohuseid täitva ülempreestri orja Malkuse kõrva (Jh 18:10j). Jah, ta käsi vääratas, ta ei osanud mõõka korralikult kasutada ega Õpetaja vahistajaid maha tappa, aga võimu silmis oli ta relvastatud kurjategija. Kui nad oleksid ta kätte saanud ja talle valida andnud: kas sind hukatakse koos Jeesusega või aitad sa võime ning annad sobiva tunnistuse tema kohta, et me saaksime sind «süü puhtsüdamliku tunnistamise» tasuks vabaks lasta – mis siis?

Meie, kes me oleme teisitimõtlejatena tulnud läbi nõukogude aja, mõistame, et Peetrus oli väga vapper mees. Võiksime isegi öelda: ta oli liiga väge täis. Olen täiesti kindel, et Peetrus oleks olnud võimeline oma elu Õpetaja eest andma, nii nagu ta vandus (Jh 13:37), kui Jeesus oleks käitunud nagu normaalne Messias-Kuningas. Aga ta ei osanud enam midagi teha, kui Jeesus laskis ennast mõnitada ja risti lüüa.

Ütleksin nii: Peetrus oli absoluutselt aus, kui ta tol hetkel väitis, et ei tunne toda meest – ta tõepoolest oli täielikus segaduses. Igal juhul oli salgamine palju süütum tegu, kui olnuks vahelejäämisel reetmine eluga pääsemiseks.

Meil ei maksa liiga kergelt hukka mõista neid, kes on pidanud põrgust läbi käima. Kui me palume meieisapalves: «ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast», siis ei ole see tühi fraas, vaid väga tõsine palve. Minu jaoks kõige tõsisem lõik tolles palves: ära lase mind sattuda katsumisetundi, kus ma ei suuda ustavaks jääda!

Kui Peetrus vastas Jeesuse küsimusele, kas ta armastab teda rohkem kui need teised: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!», siis ta rääkis tõtt. Tema tegutsemist juhtis palav hoolimine oma Issandast, ka siis ja just siis, kui ta tegi rumalusi. Ta hoiatas Õpetajat (Mk 8:32j). Ta ei jätnud Jeesust üksi, kui teised põgenesid, kuigi ta ei suutnud teda aidata ning tulemuseks oli häbistav salgamine. Peetrus oli esimene, kes jooksis tühja haua juurde.

Peetrus ei ole superkangelane loomu poolest, aga ta peab pingele vastu ning Jumal saab teda tarvitada. Jeesus tundis tõepoolest tema südant ning oli juba ette öelnud: «Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!» (Lk 22:31j)

Kui kakskümmend viis aastat tagasi kuulasid neli noort meest Jeesuse kutset «Järgne mulle!» ning ordineeriti kirikuõpetajateks, siis oli see suur julgustükk. 1983. aastal valitses nõukogude võim üsna vankumatult, ja kuigi kirikut enam ei kiusatud taga sellise innukusega nagu 1950–60ndatel aastatel, ei olnud kirikusse tööle tulemisel mingit inimlikku perspektiivi. Ometi nemad tulid, ja jäid.

Jeesus ütles oma maapealse elu päevil: «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!» (Mt 9:37j) Kuidas on tänases Eestis?

Võtsin üleeile ette EELK kodulehekülje (vt http://www.eelk.ee/kontakt.php) ning lugesin kokku, kui paljudel kogudustel on praegu oma karjane. Selliseid õnneseen-kogudusi on 96. Üle neljakümnel protsendil – 68 kogudusel – on hooldajaõpetaja, 14-l on diakon, aga 54 kogudusel puudub ka abiline.

Kuidas selline vaimulike defitsiit on võimalik, kui lisaks Tartu Ülikooli usuteaduskonnale jätkab teoloogide koolitamist ka Usuteaduse Instituut ning juba 15 aastat tegutseb Tartu Teoloogia Akadeemia? Kuhu kõik need õppinud usuteadlased kaovad?

Koguduseõpetaja leib on kasin. Isegi Eesti suurima koguduse hingekarjane kurtis ajakirjanikule, et ta ei tule välja kirikuõpetaja palgaga (EPL 26.02.2008).ⁱ Mida siis peavad tegema imepisikeste maakoguduste vaimulikud, kes ainult unistavad miinimumpalgast!

Teoloogid leiavad endale rakendust mujal. Kolmapäevases kirikulehes oli näiteks lugu «Viru vangla avas uksed» (EK 9.04.2008). Vangla ehitus läks maksma 1,2 miljardit (ehk 1200 miljonit) – võrdluseks: riikliku pühakodade restaureerimise programmi jaoks jagus mullu vaid 14,3 miljonit krooni (vt PM 22.03.2008 juhtkiri). Seal hakkab tuhandet vahialust valvama, toitma ja teenindama 340 spetsialisti – iga kolme vahialuse kohta üks –, nende hulgas kuus kaplanit.ⁱⁱ Reakaplan saab Eesti keskmise palga – hetkel üle 13 000 krooni –, millele lisanduvad riigiametnikule määratud soodustused. Pakutakse «huvitavat tööd väljakutsuvas keskkonnas».

Kui sellistele ahvatlevatele võimalustele mõelda – neid on palju peenemaidki! –, siis on uskumatu, et kõigele vaatamata leidub veel mehi, kes on valmis hakkama külapreestriks.

Üks laulusalm, mida Heino Nurga kunagised sõbrad armastasid laulda, ütleb: «Kuni su küla veel elab, elad sina ka…» Kuid – kas küla elab, kui seal ei ole enam ei kõrtsi ega kauplust, postkontorit ega kooli? Kirik võib püsti olla ja uksed turistidele päev läbi lahti, aga kas sellest piisab?

Me kõik vaatame vahel minevikku ning tunneme siis nostalgiat. Mõtlen aeg-ajalt Ridala kiriku peale, nähes, kuidas seal lastakse katusel laguneda (vt PM 22.03.2008, Madis Filippov, «Seitse sajandit püsti püsinud Ridala kirik laguneb koost»). Isegi käärkambri katusel, kuhu pääseks kolmemeetrise redeli abil kive vahetama, on mitu sünget auku ning kogu kooriruumi katuselt allavoolav vesi valgub lae peale. Olukord on hullem kui pool sajandit tagasi. Hea küll, riiklik programm ei ole veel katuse kapitaalse uuendamise rahastamiseni jõudnud. Kuid koguduses ega vallas ei ole ühtegi meest, kes käe külge paneks lihtsaks, ent tõhusaks esmaabiks…

Küsin endalt: miks peaks Jumal eriliselt hoolima tollest hoonest? Kas selle pärast, et see oli minu esimene töökoht? Kui jüngrid hakkasid Jeesusele uhket Jeruusalemma templit näitama, ütles tema: «Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks» (Mk 13:2). Miks peaks praeguste hoonete või organisatsioonidega teisiti minema?

Martin Luther on seda vapustava halastamatusega ühes 1524. a Saksa linnade raehärradele peetud jutluses väljendanud pildiga: Jumala arm on nagu paduvihm, mis ei tule tagasi sinna, kust ta on läbi läinud.ⁱⁱⁱ

Meie tänases tekstis ütleb Jeesus Peetrusele: «Kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha» (Jh 21: 18). Peetrus protestis: «Aga kuidas on temaga?» (Jh 21:21). Aga pidi ikka minema.

Mu noored kolleegid! Me ei tea, kuhu meie tee Jeesuse järel käies meid viib. See tee ei tarvitse viia võidult võidule ega anda tänavu lõikust rohkem kui mullu. Aga me võime üle aegade kuulda püha Peetruse sõnu: «Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas.» (1Pt 5:8j). Aamen.

Toomas Pauli jutlus laupäeval, 12. aprillil 2008 kell 12 Rapla Maarja-Magdaleena kirikus pidulikul tänujumalateenistusel tähistamaks õpetajate Algur Kaerma, Mihkel Kuke, Tõnu Linnasmäe ja Heino Nurga 25. ordinatsiooniaastapäeva.

Toomas Paul