Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Justkui Jumalgi oleks vaikinud

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Kui pühapäeva hommikul Tartu Jaani kiriku suletud uste taga toimuvale, ent virtuaalselt avatud jumalateenistusele õige vaikselt jalutasin, oli linn justkui varjusurmas. Kuhugi tõttajaid ja niisama jalutajaid oli vaid üksikuid – ja needki hoidsid ohutusse kaugusesse –, kohvikud suletud, lapsed ei kilganud, Jumalgi oleks nagu vaikinud.

Pühakoda oli aga ikka pühakoda, kosutav kogu oma olemusega. Astud sisse ja hing puhkab, rahu suundub südamesse, jõud taastub, ärevus põgeneb häbenedes. Kirikute avatud hoidmine on praegu väga oluline! Koos olid vaid vaimulikud, organist, kaamera taga seisja ja teadmine, et see, mida teeme, on väga vajalik: nii meile endile kui ka virtuaalse koguduse liikmetele, kelle kohalolekust masin vaikselt märku andis.

Hiljem kuulsin, kuidas üks perekond oli jumalateenistusest osa võtnud hommikusöögilauas. Ehkki helitehniliselt oli probleeme, polevat sellest, et jutlust hästi ei kuulnud, midagi, oluline oli olla osaduses kasvõi selliseltki. Kogu justkui katakombiteenistusest jäi hinge kriipima vaid keset palvet kostev kiriku kinnise ukse üsna jõulise katsumise hääl, mis jäi kõledalt ekslema katedraali tühjuses ja hinges. Kas selline ongi keelamise ahistuse (isegi kui kõik saavad aru, et seda on vaja) kõla?

Soovitus minna metsa ja loodusesse, et värske õhk kosutaks viiruseohus tervist, on asjakohane ja mõistlik, ent ühele matkarajale lähenedes ootas mind ees pikk autode rivi. Inimesed olid kuulda võtnud. Isegi toidupoodides pole praegu selliseid rahvamasse. Mulle tundub, et ma pole ülearu paranoiline, ent keerasin auto ümber ja leidsin ühe üsna vaikse järve. See oli ka äsja naasnud luikede eelistus.

Pärastlõunal ärkas ka Tartu. Emajõe veeres pole ammu nii palju liikujaid näinud, eks päikesepaiste andis siin oma panuse. Suur oli minu üllatus, kui ärevuse ja endasse tõmbumise asemel kohtasin avatud pilke ja üksteisele julgustavaid naeratusi kinkivaid inimesi. Justkui sammuksime koos laulupeole. Andku lugeja mulle andeks, kui see võrdlus praeguses kriisiolukorras kohatu näib, ent mingi ühisosa oli selles ühtehoidmises ja sõnatus üksteise toetamises. Ka mure ühendab ning selle üle oli hoolimine ja usk, et tuleme toime. Isegi kui on raske. Isegi kui me veel ei tea, kui raske saab olema.

Usun, et esimene ehmatus eriolukorrast on nüüd seljataga ja saame keskenduda toimetulekule. Selle aasta vaimulike konverentsi sotsiaalse vastutuse töötoas jäi kõlama kaunis mõte. Inimene sünnib kolm korda valgusesse: siis, kui näeb ilmavalgust, siis, kui valgus jõuab tema südamesse, ja siis, kui ta suudab seda valgust jagada teistele. Kui oleme ületanud sotsiaalse ärevuse, saame keskenduda sotsiaalsele vastutusele. Ristiinimese sotsiaalne vastutus lähtub ligimesearmastusest. Saame teenida nende andidega, mis meil on. Tihti pole aitamiseks palju vaja, mõnikord tuleb end ületada. Meie eriline and on usk Jumalasse, mis ületab hirmu ja annab lootuse. Viimasel nädalal olen palju mõtelnud ema Teresale.

 

 

 

 

Kätlin Liimets,

toimetaja