Jüri Stepanov hoiab lipu värve

Õpetaja Jüri Stepanov lipumuuseumis ajaloolise EÜSi lipu koopiaga, mis valmis vastavatud muuseumi tarbeks 1996. aastal.

Vabariigi president Arnold Rüütel autasustab Otepää koguduse õpetajat Jüri Stepanovit Riigivapi III klassi teenetemärgiga.

Õpetaja Stepanov pälvib kõrge autasu teenete eest Eesti iseseisvuse saavutamisel ja eestluse hoidmisel. Mais möödub 20 aastat ajast, kui Jüri Stepanov Otepääle läks ja hooldustvajava kiriku ja sealsed inimesed enda südameasjaks võttis.

Hurda vaimu kandes

Ka oli Otepää eriline paik, mis lausa kohustas kaasa lööma, oli ju siin pühitsetud EÜSi sinimustvalge lipp, Eesti iseseisvuse sümbol, ja siin tegutsenud rahvusliku liikumise suurkuju Jakob Hurt. Juulis 1989 tähistatigi Otepääl Hurda 150. sünniaastapäeva,  25. novembril avati pastoraadi ees Hurda monument.

Raha monumendi valmistamiseks oli küll lubatud, aga lubaduseks see jäigi. «Kuigi ka riigil tol ajal raha polnud,» ütleb õpetaja praegu. «Ebameeldivusi kaasnes monumendi püstitamisega palju, tehti ka takistusi. Aga skulptor Villu Jaanis, mu hea sõber ja tubli mees, tegi palju tasuta tööd.

Mul oli Ziguli, müüsin tolle maha ja sain raha, et talle ja kujundajale maksta. Sain auto eest monumendi ja ega mul kahju ole. See oli vajalik ja teistmoodi ei saanud. Hurt tegi Otepääl mehetööd, kuigi sündis Himmastes – monumendil on Otepääl õige koht.» Mulluseks märksõnaks jääb samas suurmehele avatud tuba.

Vastuseisust hoolimata

Ausamba püstitamisega samasse aega jääb teine suurettevõtmine, lipu pühitsemise 50. aastapäevaks valminud bareljeefide taastamine kiriku välisseinal. Skulptor Matti Varik tegi kolmveerand aastat tasuta tööd ja oli suure pinge all, et bareljeefid ikka õigeks ajaks valmiksid. Need avati 15. juulil 1989.

Otepää on ka paik, kus ühena esimestest algatati 1980. aastate lõpus kodanike komiteede liikumine. Jüri Stepanov meenutab liikumapanemise  raskust: «Tuli leida inimesed ja korjata allkirju. Eesti kodanikkond oli vaja taastada õigusjärgsele Eesti riigile.» Tema allkirjaga on väljastatud tuhandeid isikutõendeid. Need olid aluseks Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistusele. Jüri Stepanov on aidanud ette valmistada Eesti Kongressi ja valitud kaks korda Eesti Komiteesse.

Tagantjärele ütleb Stepanov, et see oli meeletu töö, sest alguses oli Lõuna-Eestis kodanike komiteele suisa totaalne vastuseis. Kui linnavalitsusse rajooni 135–140 parteitegelinskit kogunes, ei leidnud ta neilt positiivset häälestust. «Jumala käsi oli ikka minu kohal, teisiti see ei saanud olla,» hindab ta nüüd.

Südamelähedased värvid

Tühjale kohale ei saanud korraldada ka 1996 toimunud laste oikumeenilist laulupäeva, samuti 23. detsembril 1996 uksed avanud lipumuuseumi. Õpetaja ütleb, et raha hankimine on maailm, mida tema ei valda. Omaaegse peaministri Tiit Vähi jutul käinud ta isiklikult, saanud 600 000 krooni.

Aga kust saada materjalid, kes need valmis teeks, oli suur rida küsimusi. Restauraator valmistas originaallipu koopia, head inimesed ja vald toetasid. «Ma ei kujutanud muuseumi tegemist ettegi, aga olin tahet täis. Minu kohta on öeldud, et olen Eesti lipu värvide hoidja. Ma ei ole ise osanud sellele tähelepanu pöörata. Nüüd on väljapanek muutunud, ja paremaks, mõne aasta pärast on lipul uus juubel – 125.»

Siiras tänu

Kolimist Otepääle meenutab Jüri Stepanov kui olukorda, kus sõda oli eile lõppenud. Aga ju ta oli fanaatik, ja tal on hea meel, et teda on meelde tuletatud. Tema tööd on pärssinud okupatsiooniaegne hingeline ja vaimne pärand ja majanduslik seisukord.

«Ma tahaks, et pärast mind tuleks õpetaja, kes ei peaks enam ehitama, vaid kes ristiks, leeritaks, laulataks, mataks, peaks piiblitunde ja jumalateenistusi – teeks igapäevast tööd, milleks ta kutsutud ja seatud on,» loodab vastne tunnustuse pälvinu.

Õpetaja Stepanov on Otepääl omainimeseks saanud, keegi ei möödu temast teretamata, olgu mööduja kirikuinimene või mitte. «Otepääl on palju haruldasi inimesi, paljud väärivad autasu rohkem kui mina,» ütleb ta lõpetuseks siiralt.

Riigivapi III klassi teenetemärgi said ka õpetajad Villu Jürjo, Avo Kiir ja dr Alar Laats.

Rita Puidet