Jumalasõna puhtas emakeeles

Pühapäeval, 14. märtsil tähistame taas emakeelepäeva, mil on paslik meelde tuletada, et just kirik ja tema töötegijad on valutanud südant ja teinud ponnistusi puhta eesti keele hoidmiseks.
Kooliõpetaja Meinhard Laksi kodanikualgatuse korras avalikkuse ette toodud idee pöörata iga-aastase teemapäevaga tähelepanu puhta emakeele hoidmise vajalikkusele pälvis tähelepanu ning leidis järgimist. Luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva, 14. märtsi hakati emakeelepäevana tähistama 1996. aastal, 1999 omandas see riikliku tähtpäeva staatuse, mil Eesti kodanikke kutsutakse üles heiskama kauni emakeele auks riigilipud.
Loomulikult ei saa seda teha käsu korras, huulil Kristjan Jaagu paljutsiteeritud küsimus «Kas siis selle maa keel…» luuletusest «Kuu». Maailm on 1999. aastast, rääkimata Kristjan Jaagu aegadest, palju muutunud. Kohati tundub taust aga tuttavlikult sama.
Ennast maarahva laulikuks nimetanud, väidetavalt 16 keelt osanud Peterson soovis, et eesti keel areneks kultuurkeeleks. Sellele andis Riia Jakobi kiriku kellalööja poeg oma panuse, kirjutades filoloogilisi artikleid ning luues eestikeelseid luuletusi.
Hando Runneli tõdemusega, et kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, meenutagem meie luteri kiriku vaimulike ja köstrite teeneid eesti keele hoidmisel. On märkimisväärne, et mitmed neist polnud ise eestlased. Äsjasel eestikeelse Piibli 270. aastapäeva tähistamisel rõhutati, et ilma emakeelse kirjaliku jumalasõnata poleks alal meie keelt ega rahvast. Estofiilist pastori Anton Thor Helle poolt maakeelde tõlgitud pühakiri aitas eestlasel selja sirgu lüüa.
Siit alates kõneleme keele ja meele lahutamatusest: emakeel paigutab inimese oma rahvuse hulka ja keel on see, mis seob rahvuskultuuri ühte. Sakslastest mustakuuemeestele kuulub ka tähelepanek, et mõne eestikeelse sõna häälduseks puuduvad tähemärgid. Otto Wilhelm Masing, kelle isa oli eestlane, jääb ajalukku õ-tähe toojana eesti tähestikku.
Rahvusliku ärkamisaja kirikuõpetajast suurkuju Jakob Hurt leidis, et eestlased peavad omal maal eesti keeles hakkama saama.
Tänapäeval näeme, et Hurda seisukohad on omaks võtnud isegi mitu välismaalasest vaimulikku, kes lühemaks-pikemaks ajaks EELKs ametis. Head eesti keelt räägivad näiteks soomlased Mika Tuovinen ja Esa Luukkala ning sakslane Matthias Burghardt.
Kultuurkeelele on omane olla nii arenenud, et temaga mis tahes valdkonna teemad aetud saab. Seda seatakse aeg-ajalt kahtluse alla, küsides, kas eesti keel on toimiv ka teaduskeelena. Rahvusülikooli rektor Alar Karis on selgesõnaliselt kinnitanud, et ülikooli missiooniks on emakeelne kõrgharidus ning ta ei kujuta ette, et kõik läheks üle inglise keelele.
 Ka usuteaduskonnas jutlustamist õpetav praktilise usuteaduse õppejõud Kaido Soom ei sea eesti keele jätkusuutlikkust kahtluse alla: võõrkeeli peab valdama, aga emakeelt peab kasutama. Just jutlus on see žanr, kus saab ja peab kasutama lihtsat ja puhast emakeelt, on Soom veendunud.
Kurvastab mõned aastad tagasi koolinoorte seas läbi viidud küsitlus, mille andmetel soovitakse gümnaasiumides ingliskeelset õpet.
Eesti keel kõrgharidusena oli nõukogude perioodil üks populaarsemaid. Sotsioloogid leiavad põhjenduseks, et kuna väärtuse loomisel on oluliseks eelduseks defitsiit, siis selgitabki see, miks punasel ajal olid au sees (rahvus)kultuur ja eesti keel.

Liina Raudvassar,
Eesti Kiriku tegevtoimetaja