Jumala õiglus on tema ustavus

Kui me kristlastena räägime põrgust ja Jeesusest, siis ei tohi me lähtuda ei traditsioonidest ega arvamustest, vaid peame uurima pühakirja, ja nimelt kreekakeelset originaalteksti.
Tõlked moonutavad paratamatult algteksti, sest iga mõiste taga on terve omaette maailm, mis koosneb realiteetidest, kogemustest ja tunnetest, mida pole võimalik teise keelde üle kanda. Eriti on see nii Piibli puhul, mis tekkis 2000 aasta eest täiesti teises kultuuriruumis. Tõlget võivad moonutada ka ideoloogilised eelarvamused – põhieeldused, mille õigsust ei seata enam küsimuse alla.

On õpetus surmavallast, mitte põrgust
Kiriku usutunnistuses palvetati varem «alla läinud põrgusse», alates Vatikani II kirikukogust aga «alla läinud surmavalda». Ladinakeelne ad inferos tähendab surmavalda/allmaailma – juba aastasadade eest teadis seda iga ladina ja kreeka keele õpetaja. (Allmaa­ilma ei saa üheselt defineerida, see mõiste on läbi teinud ajaloolise ja kultuurilise arengu.)
Meie Piibli originaaltekstis kasutatakse ka mõisteid Hades, Gehenna, Abyssos – ükski neist ei tähenda põrgut tänapäeva mõistes. Surmavallast saab taas välja tulla, nagu öeldakse 1Sm 2:6, kuid põrgust pole kristliku arusaama järgi enam tagasiteed.
Kui katoliku kiriku katekismuses öeldakse tänapäeval, et põrgu olevat kiriku õpetus, ja tuuakse selle tõenduseks kaheksa vana kirikliku sinodi ja kontsiili ütlust, siis kõigis neis kasutatakse mõistet Hades või ad inferos – seega on olemas õpetus surmavallast, kuid mitte põrgust. Jeesuse ajal ei olnud sellist sõna, mis sisaldaks põrgu mõiste tänapäevast tähendust.
Igas keeles on olemas oma väljendid ja ütlused. Ka neli evangelisti kasutasid omaaegseid kõnekäände. Üks kuulsamaid neist on «Tuleahi, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine»; teisal lisatakse veel, et nad «raiuti tükkideks». Tänapäevalgi ütleme näiteks «teen sulle tule tagumiku alla».

Esimesele ja viimasele võrdselt
Kõnekäände ei tohi kunagi sõna-sõnalt teise keelde tõlkida, nii läheb nende mõte kaduma. Peale selle ei tohi neid ka üks ühele mõista. Uues Testamendis tuleb tähele panna, et teatud väljendid (mis tänapäevase tõlgenduse järgi põrgust räägivad) esinevad peaaegu ainult Matteuse evangeeliumis. See muudab piibliuurijad ettevaatlikuks: kes kirjutas need ütlused evangeeliumi sisse?
Jeesus ei mõistnud kedagi hukka, kuid ta hoiatas inimesi, sest armastas neid. Igaüks, kes teist armastab, hoiatab teda, vajadusel isegi ähvardab – mitte selleks, et teda viimselt hävitada, vaid selleks, et päästa. Jeesus ütles: «Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut» (Lk 19:10). Seega päästis Jeesus need, kes olid tollase arusaama järgi kadunud, Gehennasse sattunud.
Juutide religioossed juhid kuulutasid kurjadele hirmsat lõppu (Mt 21:41), Jeesus aga kutsub eelnevas tähendamissõnas ka halvad taevasesse pulmakotta (Mt 22:10). See on meie usk! Minu teeside vastu sõna võtnud Juha Väliaho arvab, et põrgu peab olemas olema Jumala õigluse pärast. Kuid pühakiri ütleb, et Jumala õiglus on tema ustavus! Jumal otsib kadunut, kuni leiab (Lk 15:4,8).
«Peapatust» Sakkeust ei saada Jeesus põrgusse, vaid ta peab tema juures olema, end temale täielikult kinkima, ilma et Sakkeus peaks selle kuidagi eelnevalt ära teenima. Kas tahame Jumalale oma inimlikul moel ette kirjutada, mida ta tegema peab? Siis oleksime meie need kaasajooksikud, kes nurisevad selle üle, et Jeesus Sakkeuse juurde öömajale läheb (Lk 19:7).
Kas tahame Jeesusele meie väiklast inimlikku mõtlemist peale suruda? Kas pole tema mitte lõpmatult suur, lõpmatult hea, lõpmatult saladuslik, ilmutades end samas ka lõpmatult armastavana, kes suudab viimselt igaüht päästa? Jumal on öelnud, et viimasele ta tahab anda nagu esimeselegi (Mt 20:14). Viimase taga ei ole enam kedagi!

Armastus otsib, kuni leiab
Teoloogias tuleb tingimata vältida inimlike arusaamade projitseerimist taevasse: nagu maa peal, nõnda ka taevas … Sellisel taeval pole midagi pistmist Jumalaga.
Ülalnimetatud autor kardab, et peab taevas istuma Mao Zedongi, Stalini, Hitleri, Juuda ja teiste sarnastega … Kuid meie Issanda Jeesuse viimane sõna Juudale oli: «Sõber!» Mida Jumal on kord öelnud, see kehtib igavesti. Ma arvan, et selle sõnaga võeti Juudas taevasse vastu.
Kirjutan oma raamatus selgelt, et meie, inimesed, teeme läbi muutumise, puhastumise ja selginemise armastuses, mis võib olla valuline, kannatusrikas protsess. See võib paljudele näida «tuleahjuna». Kuid see pole lõplik seisund, vaid vaheetapp, et jõuaksime eesmärgini: muutuksime uueks inimeseks Jumala auhiilguses.

Kirik peab pattu kahetsema
Saksa kardinal Marx Mün­chenist palus hiljuti ühes jutluses vabandust kõige selle eest, mida kirik on põrgu kohta jutlustanud, öeldes, et kirik peab selle eest pattu kahetsema. Kas tahame tänapäevalgi inimesi ähvarduste ja hirmude abil «veenda»? Kas vajame põrgut, et inimesed oleksid kuulekad? Jeesus püüdis inimesi enda poole võita arukate argumentide, kannatlikkuse ja headusega. Armastus otsib, kuni leiab.
Leian, et on väga õige, et minu raamatut soovitati teoloogiaüliõpilastele õppematerjalina. Tänapäeva tudengid ei võta enam kriitikata ja kartlikult vastu kõike, mida neile ainuõige tõena esitatakse. Teoloogia aluseks on elav, vaimurikas diskussioon, tõe eest võitlemine ja tõe otsimine. Hoolimata vaevast, mida see nõuab.
Viimase sõna tahan jätta apostel Paulusele: «Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas» (Rm 8:38j).

Christoph Wrembek,
jesuiit

Tõlkinud Kersti Tamm

Samal teemal:
Urmas Tamm «Jumala armastus kaalub üles kõik inimlikud eksimused» (EK nr 3, 15.1.2014) http://www.eestikirik.ee/jumala-armastus-kaalub-ules-koik-inimlikud-eksimused/ ;
Juha Väliaho «Põrgu olemasolu loogikast» (EK nr 5, 29.1.2014) http://www.eestikirik.ee/porgu-olemasolu-loogikast/.