Jumala armastust jagades

Oleme teelised ja meid on saadetud siia maailma Jumala armastust jagama. Et inimene on oma loomult isekas, siis on üsna keeruline seda teha nii, et au saaks Jumalale, mitte mulle. Tõsi, ka minul on oma osa täita, sest armastus ei piirdu sõnadega, vaid nõuab ka tegusid. Tunnistades tema tegudest mina-vormis, kipub rõhuasetus kalduma minu kasuks. Aga seda ma ometi ei tahaks.
Sõitsin linnaliini bussis. Rahvast oli palju, istekohti nappis. Jäin seisma teismeliste noorukite juurde, kes istusid teineteise vastas nii, et mõlema kõrval oli aknapoolne iste tühi. Noormehed olid umbes 12–13aastased ja nagu ikka selleealistel, olid neil kõrvaklapid peas ja tuju hea. Nad koogutasid end muusika rütmis, mis ilmselt kõrvaklappidest tuli.
Seisin ja vaatasin neid, mitmel korral kohtusid meie pilgud vilksamisi. Naeratasin ja ütlesin: „Kas olete märganud üht vanainimest, kes tahaks vist jalgu puhata?“ Üks noormees sirutas demonstratiivselt oma jalad vastasolevale vabale istmele. Mõtlesin endamisi, et nad ei ole ometi üdini halvad, nad on ju alles lapsed. Naeratasin.
Möödus mõni sekund, üks poiss istus teise kõrvale ja mulle avanes võimalus istuda nende vastu. Tänasin. Nemad naersid ja koogutasid endiselt muusika rütmis. Ma ütlesin: „Jumal armastab teid!“ „Ei kuule!“ kostis üks. Ütlesin uuesti ja lisasin: „Jumal väga armastab teid!“ Naer lakkas. Märkasin, et miski nende silmavaates muutus.
Kannan tavaliselt kaasas kristliku sõnumiga raamatujärjehoidjaid. Andsin ühele, kus seisis tekst: „Jeesus armastab sind kui sõber. Ta ulatab sulle käe, haara sellest kinni.“ Noormees võttis selle vastu ja luges. Pakkusin ka teisele, aga selgus, et olin kogemata andnud ühe asemel kaks ja nii sai ka teine sama sõnumiga järjehoidja. Jälgisin, mis neist nende käes nüüd edasi saab.
Rääkisin, et mul on samaealised lapselapsed, sama ilusad ja armsad, ning soovin, et kõigil lastel elus hästi läheks ja et nad kõik saaksid Jumala lasteks …
Üks pani järjehoidja põuetaskusse nii hoolikalt, et see sealt mitte ära ei kaoks, teine pani selle oma ranitsasse. Tundsin, kuidas ülbus haihtus, Jumala armastus toimis ning muutis neid kaht noort inimest. Soovisin neile Jumala armu ja õnnistust ning väljusin oma peatuses.
Olin järjekordselt kogenud Jumala eksimatut ajastatust, milles tema mulle ülesandeid jagab ja mind läbi katsub. Sain järjekordselt kinnitust, et Jumala armastus suudab ohjata ka ülbust ja isekust. Aga selleks tuleb meil oma nn akud täis laadida, et jätkuks ka jagamiseks. Au olgu Jumalale!

 

 

 

 
Liive Koppel,
kunstnik