Jumal vastab tõsisele paastule

Oleme paastuajas. Nii kutsutakse kirikutraditsioonis seitset nädalat enne ülestõusmispühi.
Paastuaeg algab tuhkapäevaga ja kestab 40 päeva, arvestamata pühapäevi. Mõeldud on see aeg süüvimaks tavalisest rohkem Jeesuse Kristuse kannatustesse ja mõista nende tähendust enda jaoks.
Tänapäevases heaolu ja oma õigusi taotlevas ühiskonnas tundub paastumine kohatu ja tarbetu igandina. Kirikuski pole vist palju inimesi, kes oleks seda praktiseerinud. On seda üldse vaja? Mida see annab? Meile on õpetatud, et õndsaks saab inimene ainult armust, tegusid ei ole tarvis. See ühekülgselt ja sellisena vääralt mõistetud õpetus on viinud arusaamani, et ei ole tarvis palju kirikus käia, palvetada või ohverdada (näiteks aega, raha), rääkimata juba enda salgamisest, risti võtmisest ja Kristuse järgimisest. Mõne aja pärast pole Jumalatki tarvis, vähemalt mitte lähedale. Milleks veel paastuda?
Motiivid ja meelsus
Vanasti paastuti. Näiteks paastusid juudid Suurel lepituspäeval ja rahvuslike õnnetuste päevadel. Meie maal hoiduti paastuajal tugevamatest toitudest ja lõbustustest. Aga ratsionaalselt mõtlevate inimestena võime küsida, kas see tegelikult midagi tähendas? Võib-olla oli see lihtsalt traditsioon, millel pole tegelikku väärtust kunagi olnudki?
Võib olla üllatav, et selle küsimuse leiame juba Piiblist. Sakarja 7:3 küsib rahvas oma vaimulikelt juhtidelt, kas Jumal tahab, et pikaajalist paastumise traditsiooni tuleks jätkata? Ja Jesaja 58:3 on paastujad isegi märganud, et paastumine on tegelikult tühi vaev, mis midagi ei anna. Nad küsivad, miks on see nii? Miks Jumal paastumist ei märka ega vasta?
Jumal küsib vastu, millised on olnud paastujate motiivid ja meelsus. Kas paastusite tegelikult minule või endale? Kas selleks, et tõesti minuga kohtuda või täitsite ainult oma «vaimulikku kohust», et end mitte halvasti tunda?
See on tähtis küsimus, mis näitab, et paastuda ja muid vaimulikke kohustusi saab inimene täita ka eneserahulduseks, et mõelda: ülesanne on täidetud, Jumal peaks rahul olema.
Enesepiiramine ja loobumine
Seejuures ei taipa paastujad tähele panna, milline on nende tegelik elu ja suhted kaasinimestega. Sellele peab Jumal osutama oma sõrmega: mida te üksteisest mõtlete ja räägite? Kuidas suhtute vaestesse ja viletsatesse? Kas kohtus see ka õiguse saab, kelle rahakott ei võimalda «õigust osta»? Kui neis asjus jätkatakse vanaviisi, siis mõjub rituaalne paastumine pilkena ega võigi anda mingit tulemust.
Paastumine tähendab enesepiiramist ja millestki vajalikust (toit) loobumist. Jumal soovitab seda teha väga praktilisel moel: loobu õelusest ja ülekohust nii sõnades kui tegudes; ära loobu toidust selleks, et pärast topelt süüa ja pidutseda, vaid kingi oma toit näljasele; loobu oma õigustest, selle asemel, et neid nõuda jne. See on tõsine paastumine (enesepiiramine ja loobumine) ja sellele vastab Jumal!
Paastuda võidakse seoses sügava patukahetsusega. Nii tegi näiteks Niinive linna rahvas Joona jutluse peale. Patukahetsust märkab Jumal alati ja vastab sellele. Keegi on öelnud, et kõigepealt tuleks kuulutada paast oma pattudele. (Selle asemel nõutakse neile sageli eluõigust.)
40 päeva paastu
Teiseks paastutakse, et suurendada palvetamise jõudu ja mõju. See on tuttav paljudele usuvõitlejatele. Kui meil on vaja teha midagi väga tähtsat, pühendame sellele kogu jõu ja tähelepanu, jättes kõrvale kõik muu. Paastumise puhul jäetakse kõrvale isegi söök ja jook. Selles seisnebki toidust loobumise tegelik mõte.
Paastumise kolmas eesmärk on kohtuda Jumalaga, otsida ja tunnetada Tema tahet. Nii tegi ka Jeesus Kristus oma tööd alustades. Püha Vaim viis Ta kõrbesse, kus Ta paastus 40 päeva. See, mis seal toimus, on meile suurelt osalt arusaamatu, kuna see toimus «kõrgel meie peade kohal».
Jumala Poeg oli tulnud kuradi territooriumile, mida too valitses patu ja surma läbi. Ta tuli tegema ei midagi vähemat, kui seda valitsejat võitma ja tema saaki riisuma. Nii kohtusid kaks valitsejat ja toimus nende esimene «jõukatsumine». Jeesus Kristus ei esinenud seejuures kõikvõimsa Jumalana, vaid inimesena, olles kiusatav ja tundes sedasama, mida oleksime tundnud meie. Esimesele kiusatusele vastas Ta: «Inimene ei ela üksnes leivast…», tunnistades seega, et inimeste kohta käiv kehtib ka Tema kohta.
«…vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.» Kas mõistame selle tähendust? Kui ei, siis on meil põhjust tõsiselt selle järele küsida, eriti paastuajal.
Elame mitte kristlikul, vaid kristlusejärgsel ajal. Jumalikud ja kristlikud väärtused ei ole au sees. Kui aga tahame olla kristlased, on ainus võimalus otsida Jumalat, leida Tema tahe ja kohandada oma elu sellele. Teisiti kogudus Jumala antud ülesannet täita ei saa.
Aare Kimmel