Jumal, tasast vihma anna

Möödunud nädala reedel ja laupäeval toimusid Viljandis, loomiseks loodud linnas, XIII kirikumuusika erialapäevad. Kahe päeva ettevõtmised olid koondatud pealkirja alla «Mitmekülgne kirikumuusika – regist rokini: tänapäeva kirikumuusika vajadused ja võimalused». Konverentsi, paneeldiskussioone ja töötubasid raamistasid rahvalaulumissa Jaani kirikus ning lõppkontsert Pauluses, kus lisaks kahele gospelkoorile astusid üles Ewert Sundja ja Art Thief. Tõeline rajurokk!

Kirikumuusikutega vesteldes tundub mõnikord, et nende järg pole just kiita ning tulevik on veelgi nutusem. Kirik ei maksa palka ja kui sotsiaalne tellimus puudub, siis ei tasu loota, et võimekad muusikud kogudustesse tööle tuleksid või üldse kirikumuusiku kutset omandama asuksid.
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees Piret Aidulo küsis aastapäevad tagasi Eesti Kirikus: «Kas muusiku roll kirikus on tasakaalus talle makstava palgaga? Mõnigi hea töötaja on vähendanud oma tegevust koguduses, sest mujal makstakse sama tööaja eest oluliselt paremini – eluasemelaen tuleb maksta. /—/ Kas kiriku kaadripoliitika suudab haarata muusikute teemat, et see vana ja auväärne amet välja ei sureks? Muusika annab palju võimalusi elavdada koguduse tööd. Kas oskame seda rikkust kasutada, kas tunneme selle ära?»
Jutt jumala õige. Teisalt olen viljandlasena, kes elab vastrenoveeritud Kirsimäe Aida naabruses, tabanud end võrdlemas eesti kirikumuusika ja pärimusmuusika otsinguid ja arenguid viimastel aastakümnetel. 1993. aastal asutati Viljandis Noorte Moosekantide Selts ja toimus 200 külastajaga pärimusmuusika päev Viljandi lauluväljakul. Sellest said algused igasuvised Viljandi folgid, mis paljudele on muutunud omamoodi palverännakuteks. Lisandunud on Lõikuspidu ning MAAjaILM, koolikontserdid ja Eesti ETNO laagrid. 28. märtsil avas Viljandi Lossimägedes uksed Pärimusmuusika Ait, kus lisaks kontserdisaalile tegutseb ka August Pulsti Õpistu ja Teabekogu.
Pärimusmuusika renessanss ei ole sündinud ega kasvanud riiklike struktuuride ja arengukavade toel. Ausalt öeldes ei tea ma siiamaani, kus ja millise palgaga pärimusmuusika-alase kõrgharidusega inimene tööd võiks leida. Aga mõnelgi õdusal õhtupoolikul võib Tegelaste Toas näha-kuulda, kuidas torupillid-kandled-viiulid-kitarrid välja võetakse ning õpetajad ja õpilased üheskoos muusikat teevad, iseend ja teisi puhtamaks, kergemaks ja elusamaks mängides-lauldes. See ei ole amet, vaid eluviis.
Ma ei suuda mõista neid, kelle meelest eesti kirikumuusika põhiküsimus aastal 2008 on see, millised kontserdid sobivad ja millised ei sobi meie pühakodadesse. Mind erutab sootuks rohkem see, millisel tasemel on meie kirikutes kõlav liturgiline muusika (jumalateenistuste lood ja laulud). Ühel Viljandis toimunud paneeldiskussioonidest jäi kõlama mõte, kas me ei ole muutunud oma kirikumuusikalises paradigmas omamoodi kultuuriliseks getoks. Mida on meil valida kiriku laulu- ja palveraamatust pühapäevaseks jumalateenistuseks peale vana hea saksa koraali? Kui palju on seal eesti autorite loomingut, kui mõned II maailmasõja eelsed rahvusromantilised laulusõnad välja arvata?
Arvan, et eesti kirikumuusika vajab samasugust vaimset ja loomingulist ärkamisaega, nagu sai pärimusmuusikale osaks 90ndate alguses. Sellepärast läks mulle eriliselt hinge Viljandi kirikumuusika päevadel kõlanud Piret Ripsi gospelseade koraalist «Jumal, tasast vihma anna, süda kuiv kui põudne maa! Ihaldatud kastet sinna lase taevast sadada». Võtkem nelipühade eel eestpalvesse meie kirikumuusika ning paljud-paljud tublid ja pühendunud muusikud.

 

Marko Tiitus