Jumal on kannatajate poolel
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 12. mai 2004 Nr 18 /
Viimastel nädalatel on sündmused Iraagis saanud juurde uue tahu. Ameerika ja briti sõjaväelased on vangistatud iraaklasi alandanud ja piinanud. Ehkki sõjaväe kinnitusel on tegemist üksikjuhtumitega, viitavad paljud allikad vangide süstemaatilisele väärkohtlemisele. Eriti keerukasse olukorda on need juhtumid pannud president George Bushi, kes on kogu aeg rääkinud ameeriklaste õilsast missioonist Iraagi vabastamisel diktaator Saddam Husseinist.
Enne presidendiks valimist kinnitas George Bush, et enne iga olulist otsust ta konsulteerib Piibliga. Piibli vastus president Bushi praegusele probleemile oleks ühene – Jumal asub kindlalt kannatajate ja ohvrite poolel. Loodetavasti on see lihtne vastus Bushini ka jõudnud, tema vabandamine iraaklaste ees vähemalt viitab sellele. Bush on lubanud asja põhjalikult ja objektiivselt uurida ning süüdlasi karistada. Kahjuks tean Mel Gibsoni filmi «Kristuse kannatused» vaid muljete ja retsensioonide põhjal, kuid tundub, et muude karistuste kõrval kuluks piinajatele ära kohustuslik kinoseanss. Ehk toovad Jeesuse kannatused nendeni arusaama oma tegude tõsidusest. Ütleb ju Jeesus Matteuse evangeeliumis selgelt: Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud (Mt 25:40).
Kui uudised vangide alandamisest minuni jõudsid, läks mu mõte automaatselt kaplanitele. Kus olid nemad, et info sõjaväe alatustest alles suure hilinemisega avalikkuse ette jõudis? Miks nemad ei ole suutnud sõdurite säärast käitumist peatada? Kui kaplanid ei tea midagi sõdurite sadistlikest kalduvustest ja mõtetest, siis pole nad tasemel. Veel hullem oleks olukord, kui nad ei tahtnud olukorrast teada.
Teatud analoogia on siin koolivägivallaga. Füüsiline üleolek ja sellega kaasnev võim võib tekitada osades lastes karistamatuse tunde, mis ei lõpe enne, kui keegi neile kompromissitult vastu ei seisa. Õpetajana tean päris hästi, kui lihtne on õpilaste hulgas kiiret populaarsust saavutada klassi autoriteetide kambajõmmina. Sellisel juhul on aga ülimalt raske mõne taolise autoriteedi tegevust piirata. Et aga kümne aasta pärast nendesamade õpilastega piinlik suhelda ei oleks, tuleb suhtlemisel paika panna kindlad piirid ja neist kinni pidada. Siis on lihtne iga klassi õpilast korrale kutsuda.
Praegu ootab maailm USAlt ja Inglismaalt kaalukaid samme: süüdlaste karistamist ja garantiid, et juhtunu ei korduks. Kambajõmmi mentaliteeti tehtavates otsustes küll näha ei tahaks.
Toomas Jürgenstein