Julgus olla kirik. Vastuseks Liina Kilemitile

Minu 8. veebruari Eesti Kirikus ilmunud artiklile „Julge kirik“ on kirjutanud vastulause Liina Kilemit 22. veebruaril samas väljaandes ilmunud artikliga „Pea liiva alla peitmine pole julgus“. Mul on hea meel, et minu mõtted on tekitanud arutelu küsimuste üle, mis puudutavad meie kiriku olukorda väga otseselt. Tänan ka vastulause ja kohati väga õigustatud kriitika eest. Samas tundub mulle, et autor ei ole päris täpselt mõistnud minu artikli teatud aspekte ja sel põhjusel sooviksin ennast selgitada.

Kõigepealt ei soovita ma oma artiklis ignoreerida religioonisotsioloogiliste uuringute tulemusi, mida muuhulgas on viinud läbi EKN. Sellist üleskutset minu artiklist ei leia. Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant-nooremteadurina suhtun akadeemilisse teoloogiasse väga austavalt ja arvan, et teoloogia ning ka religioonisotsioloogia pakuvad kirikule suurepäraseid tööriistu, millest on õigesti tarvitades palju kasu. Arvan, et siin on tubli töö ära teinud muuhulgas Liina Kilemit. Olen igati nõus ka tema näidete ja märkustega religioonisotsioloogia kasulikkusest kiriku jaoks.

Minu artiklis esinev väide arvamusküsitlustest puudutas konteksti, kus ma sõnastasin, et kirik pole selline organisatsioon, nagu seda on erakond, poliitiline ühendus, kultuuriselts vms, kelle tegevus põhineb avalikul huvil. Nii näiteks, kui erakonda ei valita, siis tal puudub perspektiiv, olgu tema lubadused kui head tahes. Kui kultuuriseltsil pole liikmeid, siis ta ilmselt peagi suletakse. Selle loogika järgi võiks ka kiriku peagi sulgeda, sest evangeelium ju ei tundu kõnetavat. Ometi ei ähvarda kirikut sulgemisoht, tema mõju ja tähtsus on suurem, kui seda on silmaga näha.

Kirik ei ole ka erakond selles mõttes, et ta vajaks laiema ühiskonna toetust valimistel, et viia ellu oma programmi. Me teame, mis on meie programm. See on evangeelium Jeesusest Kristusest. Ja meie saatust ei otsusta ilmalik ühiskond, vaid me ise, kaaludes muutusi läbi ning võttes arvesse erinevaid allikaid, näiteks ka religioonisotsioloogilisi uurimusi, et viia üha rohkemate inimesteni sõnumit Kristusest. 

Minu konkreetne näide arvamusküsitlustest puudutas hüpoteetilist olukorda, kus kirik viiks läbi üldrahvalikke arvamusküsitlusi, et otsustada, mida ta peab tegema ja ütlema. See, et antud näide on hüpoteetiline ja väljamõeldud, on nähtav juba sellest, et EELK ei ole iseseisvalt viinud läbi ühtegi üldrahvalikku küsitlust. Selle fakti toob välja ka Kilemit oma artiklis. See ei tähenda, et kirik ei võiks arvesse võtta erinevaid uuringuid, mis on tehtud. Samas ei ole need automaatselt veel otsused kiriku töö ja eesmärgi kohta, vaid need on otsustajatele abiks otsuste tegemisel. 

Seega on minu arvates julge kirik selline kirik, kes ei karda olla kirik. Mulle tundub, et tänapäeva maailmas pole mitte harvad need olukorrad, kus kirik tahab olla midagi muud, näiteks valitseva poliitilise partei haruorganisatsioon. 

Kiriku eesmärk on kuulutada evangeeliumi ja läbi usu evangeeliumisse elada selles maailmas kristlastena. See ei vabastada meid kindlasti ühiskondlikust vastutusest, vaid kohustab meid küsima, mis on Jumala tahe ka erinevates ühiskondlikes küsimustes. Kohati on need küsimused vägagi keerulised, kuid me ei saa väljakutse eest põgeneda. Me peame otsima Jumala tahet nii üksikute kristlastena kui ka kristlaste kogu ehk kirikuna. Samas peab meie arusaam olema põhjendatud teoloogiliselt. 

Ei saa olla nii, et kirik tegeleb mingi küsimusega, sest see on populaarne. Laiemas ühiskonnas on olnud eri aegadel populaarsed seisukohad, mis on olnud täiesti vastuolus kristliku usuga. Kirik tegeleb mingi küsimusega, sest meie usk evangeeliumisse kohustab meid sisemiselt sellega tegelema. Muidugi võivad siin olla ka kristlaste seas erinevused, kuid ma usun, et märkimisväärses osas on võimalik ka ühisosa ja ühistegevus. Meie eesmärk ei ole aga võimalikult suur arvamuste paljusus, vaid Jumala tahe ning võimalikult suur ühisosa. 

Minu murekoht on sarnaselt Liina Kilemitiga ja paljude teistega see, et väga paljud inimesed on kirikust ja armusõnumist kaugel. Kaugel kõigest sellest heast, mida Jumal tahab anda igale inimesele. Selleks, et jõuda inimesteni, peab minu arvates aga kirik olema kirik ja mõistma, et Jumal tahab tema kaudu teostada oma päästemissiooni. Kirik ei pea olema arvamusfestival, poliitiline erakond, kultuuriselts, meelelahutusäri, suletud klubi ega midagi muud sellist. Me peame jääma iseendaks, isegi siis, kui see ei tundu alati populaarne ega tulus. See ei tähenda aga, et me ei võiks isekeskis arutada, kuidas ja milliste vahendite abil võiksime kõige paremini jõuda inimesteni sõnumiga Kristusest.

 

 

 

 

Robert Bunder,

vaimulik,