Jõuluteekond meilegi

Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd teele Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!“ Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. (Lk 2:15–16)

Need karjased hoidsid oma karja öösel, kottpimedas. Vaid kuu ja tähed meenutasid neile, et kusagil on veel valgust. Ning lõkked, mille nad olid süüdanud, tunnistasid, et nad ei võinud leppida tolle pimedusega, mis kattis maad. Nad esindavad justkui kõiki meid, kes me samuti peame oma elu elama, õppima ja töötama olukorras, kus kurjuse ja viletsuse pimedus ei ole tundmatud kellelegi meist.

Me võime endid julgesti võrrelda karjastega Petlemma lähistel, sest nemad olid need, kellele inglid kuulutasid esimesena „suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale“. See „kogu rahvale“ ju tähendab, et meilegi. Ka meie laulame igal jumalateenistusel: „Au olgu Jumalale kõrges!“, nagu teevad inglid jõuluevangeeliumis. Ning pühade ajal kõlab meie kirikuis ka lause teine pool: „Ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“.

Muidugi me võime küsida: milline rahu? Mis rahust me saame ausameelselt rääkida, kui kõikjal tülitsetakse, solvatakse, kasutatakse liigagi „reljeefseid väljendeid“ ning siin ja seal peetakse sõdugi. Tõsi, maa peal on endiselt piisavalt pimedust. Nüüd siis veel see koroonaviirus, mis on meid juba aasta otsa kimbutanud. 

Ent ometi võib kätkeda rahu meis endis, ehkki laias maailmas on vaenutsemist nagu ennegi. See on „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine“, väidab Paulus (Fl 4:7). Või nagu Jeesus kinnitab: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab“ (Jh 14:27). Just nii nagu Kristuse riik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36), nõnda võib Jumala rahu meile osaks saada ka siis, kui elame keset ümbritsevat pimedust.

Karjased võiksid olla meile eeskujuks. Ning see, mis nüüd edasi toimub, on veel eriti oluline. Kas ei tundu imelik, kui öeldakse, et karjased olid „sealsamas kandis“, kus sündis jõululaps? Ja siis lausuvad nad isekeskis: „Läki nüüd teele Petlemma!“ Jeesuse sõime juurde oli neil sooritada ainult lühike matk – mitte kauakestev retk nagu hommikumaa tarkadel, kes saabusid hiljem. Aga karjased räägivad ikkagi, nagu tuleks neil tõsiselt „teele minna“ ja võtta ette pikk ning väsitav rännuteekond.

Kuid teele minekut kirjeldatakse siin täiesti õigesti. Sest see teekond oli kõige tähtsam nende elus. Nad võisid olla varem paljugi ringi rännanud ja võisid hiljem läbida kaugelt suuremaid vahemaid. Ent sellest käigust, mis seisis nüüd nende ees, olenes nende elus kõik – ja hiljem ei saanud nad seda enam kunagi ette võtta. 

Nad läksid oma igapäevasest töisest elust kohtuma Jeesusega, kelles Jumal ise paistab meie maailma pimedusse, nii et pimedus põgeneb ta eest. Karjaste teekond Petlemma ületas kahe maailma raja. See oli matk üle inimliku maailma piiri sinna, kus võidakse kohtuda Jumalaga.

Teeme siinkohal väikese peatuse. Mis mõttes kohtume Jeesuses Jumalaga? Et sellele vastata, tuleb öelda mõni sõna ka tema vanemate kohta. „Saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast,“ öeldakse apostlikus usutunnistuses. Tänapäeval on tendents piirata seda uut, mille Jeesus tõi maailma, muutusega inimeste peades, mõtlemises, hoiakus. „Kompuutrikeeles öeldult: Jumala tegutsemine piiratakse tarkvara vahetusega. Riistvaraga ei ole Jumalal tegemist,“ ütleb Robert Spaemann. 

Jumala inimesekssaamist mõistetakse ainult teadvusnähtusena: Jeesus on Jumala Poeg, st ta oli teadlik erakordsest Jumala-lähedusest. See on tõsi, kuid mitte kõik. Püha Vaimu läbi ja neitsistsünni kaudu on Jumal ka n-ö riistvara uuendanud, et muuta inimsugu lõplikult uueks – mitte ainult vaimses, vaid ka ihulises mõttes. Lõplik teisenemine leiab aset Jeesuse ülestõusmisega surnuist.

Jõulupiltidel on sageli Maarja ja Joosep üheskoos. Luukas teatab, et Jeesus „oli, nagu oletati, Joosepi poeg“ (Lk 3:23). Tegelikult oli too Jeesuse kasuisa! Oma väga heas ja ilusas raamatus „Maarja Piiblis ja meie elus“ ütleb Wilfrid Stinissen lk 50 selle kohta järgmiselt: „See, et Joosep ei olnud Jeesuse isa, tundub ilmnevat mitmetest evangeeliumide tekstidest, milles Jeesus räägib oma suhtest Isaga. Isast rääkides ei pidanud ta kunagi silmas Joosepit.“ Isast rääkis ta alati kui oma taevasest Isast. 

Ka Jumal ise tunnistab ristimisel Jeesuse avalikult oma Pojaks: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel“ (Lk 3:22). Muidugi, alati on inimesi, kes ei usu Jeesuse üleloomulikku sündimisse. Uskumist ei saa sundida ja polegi vaja seda teha. Aga mõtelgem: elu tekkimine universumis, milles keegi ei kahtle, ei ole vähem ebatõenäoline kui Jeesuse sündimine neitsi Maarjast.

Head sõbrad! Ka meil tuleb ette võtta see teekond, mis viib meid kohtuma Jeesusega. Kui me tõesti jõuame tema juurde, siis kohtume tema kaudu Jumalaga kogu oma edaspidises elus. Siis oleme rõõmsad nagu karjased, kes „pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud“. 

Ka meil ei tule otsida Jeesust kaugelt: me võime kohata teda pühakirja sõnas, olgu kirikus või kodus. Jumala sõna valguses saab kogu meie elumatk meie jaoks suurimaks teekonnaks üldse. See ei tähenda, et peaksime nüüd vähem hoolima igapäevasest elust ja tööst. Vastupidi, ka karjased pöördusid tagasi oma toimetuste juurde, kuid nad polnud enam needsamad inimesed. Nende puhul ei olnud välja vahetatud riistvara, vaid oli uuendatud tarkvara – sama juhtub meiega, kui laseme Jeesusesse uskudes puhastada oma määrdunud ja risustatud kõvaketast.

Ning lõpuks: vaevalt võisid karjased ka loomi valveta jätta – seda enam, et liikus ringi vargaid ja hunte. Paljudel maalidel kujutataksegi jõululast sõimes Maarja ja Joosepi kõrval nõnda, et koos karjastega on teda vaatama tulnud ka härg ja eesel. Juba prohvet Jesaja oli kuulutanud, et „härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime“ (Js 1:3). 

Kõrbes kuradi kiusata olnud Jeesuse kohta aga öeldakse: „Ta oli metsloomade seas ja inglid teenisid teda“ (Mk 1:13). See tähendab: jõuluevangeelium on küll kuulutatud inimestele ja kutsutud meid teele asuma jumalariiki. Ent loomadki pole rõõmusõnumist kõrvale jäetud ja võivad osaleda jõuluõhtutel, sest Jeesus on valguseks kogu loodule. Kui mina veel koolis käisin ja vanematekodus elasin, oli mul jõulupuu juurde kaasa võetud kass.

Asugem siis teele, ehtigem jõulupuid ja vaadakem jõulu­last sõimes. Kõik meie tööd ja teod on nüüd uues valguses. Jõulude valguses.

 

 

 

 

Arne Hiob,

teoloogiadoktor