Jätke võtmed väljapoole!

Pole saladus, et juba nõukogude ajal tuli enamik inimesi jõuluõhtul kirikutesse eelkõige jõululaulude pärast. Protestivaimu ja meelsuse näitamine valitseva võimu suhtes kuulus loomulikult sinna juurde. Minu auväärt eelkäija Rapla koguduses praost Esra Rahula on oma kogemustele tuginedes pidevalt rõhutanud, et jõuluõhtu jumalateenistuse  t e e v a d  muusikud. Nendest sõltub, kas inimesed saavad jõulukirikust kätte selle, mida nad sinna otsima tulid. Vaimulikul on jõuluõhtul pigem kõrvalosatäitja rolli.

Eks sedasama on nüüd ära tabanud ka paljud meie muusikud ja nende mänedþerid, kes jõulude eel ja ajal juba aastaid korraldavad suuri kontserttuure isegi külmades ja kütteta Eestimaa kirikutes. Ja oh imet, rahva puuduse üle nuriseda ei saa. Iseasi, kas kõik see, mida pakutakse välja jõululauludena, seda tegelikult ka on. Või on meie arusaamine jõululauludest ja -muusikast lihtsalt liiga ühekülgne.
«Püha öö», «Ma tulen taevast ülevalt», «Neil karjastel väljal», «Oh sa õnnistav» ja paljud teised  üldtuntud laulud on ju põlvest põlve aidanud seda       õ i g e t  jõulumeeleolu luua. Nende väärtus ajas pigem kasvab kui kahaneb. Kauni viisiga lauldud jõuluevangeeliumil, milleks enamik jõululaule ju on, peaks olema topeltmõju nii kuulajale kui kaasalauljale.
Paarkümmend aastat tagasi veel päris noore vaimulikuna tabasin end ühel advendiaja hommikul juhuslikult raadiost kuulamas Anne Veski esitatud laulu «Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute, et võiks külla tulla keegi, keda ootate…» Miskipärast jäi see laul mind sellel hommikul kummitama ja kaasa helisema, kuni tabasin end mõttelt, et tegemist on ju suurepärase jõululauluga. Selle sügavatele sõnadele mõeldes olen tegelikult sama meelt veel praegugi, kuigi ma ei ole seda laulu mitte ühegi jõulutuuril laulja esituses kuulnud.
Mõnda aega tagasi teadsime teoreetiliselt, et lisaks jõulurõõmule ja -rahule, mida me nii siiralt üksteisele soovime, esinesid vabas maailmas veel ka sellised jõulude kõrvalnähtused, nagu jõulustress ja jõuludepressioon. Nüüd on need ajad ka meil käes. Küsimus on selles, kas ja kui hästi suudame end nende eest kaitsta ja vaktsineerida.  
Pühade-eelset stressi põhjustab see, et me tahame kohutavalt palju ära teha ja kõike osta, kuid aega ja ressursse jääb napiks. Ka heategevus ehk lihtsalt inimlik headus ja halastus peavad ära mahtuma lühikesse ja kiiresse jõuluaega. Teistele head teha soovides oleme nagu oravad rattas ja unustame ära selle, et jõulueelne aeg on tegelikult teevalmistamise aeg hoopis suuremale tulijale kui vaid päkapikud ja jõuluvana.
Selle tulemusena, kui kõik ilusa seome ainult lühikese jõuluajaga, tekibki pühadejärgne depressioon. Headest roogadest oleme end söönud haigeks. Rõõm kingitustest on suur ainult siis, kui need on veel kuuse all või kingikotis, sest asju on meil juba niigi palju. Ja et heategemise aeg on möödas, siis ülearust ära kinkida ka enam ei söanda. Nii olemegi olnud ka kõige ilusamal ja inimlikumal ajal asjade maailma kammitsas ja Suurest Tulijast, kes annab meile võimaluse saada Jumala lapseks, end isoleerinud või tema eest lausa lukustanud.
Mida siis teha, et vältida nii jõulustressi kui ka -depressiooni? Läbipõlemise sündroom kipub kahjuks aeg-ajalt kimbutama ka meie vaimulikke, muusikuid ja teisi kiriku töötegijaid. Minu soovitus on: jätkem võtmed väljapoole! Nii siis, kui me lahkume enesele märkamatult jõulueelsetesse materiaalse maailma lõppematutesse askeldustesse ja seetõttu leiame pärast pühi end vaesemana ja vaevatumana kui enne. Aga ka siis, kui me oleme vaimult ja vaimulikult valmis küll lõppematult jagama, kuid ei märka ennast selleks laadida.
Evangelist Johannes ütleb, et Kristus tuli omade keskele, kuid nad ei võtnud teda vastu. Et meiega nii ei juhtuks, jätkem  i g a l   j u h u l  võtmed väljapoole..

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees