Jälle Tartus

Just äsja olime Tartus koos. Meenub mu isa, kes rääkis „mustade päevadest“ Tartus. „Mustade päevadeks“ kutsuti neid jaanuarikuus toimunud kohtumisi luteri kiriku vaimulike musta värvi teenistusriide pärast. See oli 1929. a jaanuaris, kui minu isa Harri Haamer oli kutsutud sellele koosolemisele, sest EELK konsistoorium oli ta pannud ametisse luteri kiriku esimese noorsootöö sekretärina. Ta kutsuti ette, ta tegi kummarduse, kraapsjala ja lahkus. Pärast tuli praost Haller tema juurde ja ütles, et talle selline ülesastumine meeldis. Ta küsis mu isalt, kas tal on juba olemas praktika koht ning kutsus teda Martnasse prooviajale. See meenus Tartus.

Aga minul, kes olen EELK vanim ametis olev vaimulik, juhtus 24. jaanuari õhtul õnnetus. Ülikooli peahoonest nõupidamiselt lahkudes libisesin seespool välisust kulunud trepiastmetel ja kukkusin selg ees põrandale välisukse vastu. Olime kahe praostkonna kaupa kokkupanduna arutanud järgmisel päeval otsustamisele tuleva edasimineku tee üle, kas on võimalik lauluraamatusse üles panna sobivat jumalateenistuse korda. 

Marko Tiitus on teinud väga suure töö ja koostanud kavandi, pannes sellesse Kirikukäsiraamatu teenistuse ülesehituse ja viis muudatusettepanekut Agendast. Mõlemaid on praegu lubatud tarvitada. Muidugi on paljude meelest häiriv, et koguduse liikmed, kes lähevad mõnikord ka teise kirikusse teenistusele, võivad olla üllatunud, et ei oska erineva korra kohaselt peetud teenistusest osa võtta, sest selles koguduses peetakse jumalateenistust teise korra järgi kui nende omas.

Järgmisel päeval pidi otsustama, kuidas edasi minna. Piiskoplik nõukogu pani meile ette otsustamise kahepunktilise teksti. Aga siis selgus, et kõik ei olnud nõus ühekorraga otsustama mõlema punkti üle. Peeti vajalikuks ettepanek lahutada eraldi punktideks. Seda ka tehti. 

Esimese punktiga, et on vaja ühist korda, oli nõus enamik, aga teises punktis, kust võis välja lugeda, et aluseks võetakse Kirikukäsiraamatu jumalateenistuse kord ja Agenda korda ainult arvestatakse selle täiendamisel, ei leitud üksmeelt. Enne hääletamist üteldi, et see ei otsusta midagi, see on ainult meelsushääletus, kuid ei olnud ju üksmeelt. See näitabki, et tegelikkuses saab juhtuda sedasi, et vastuolu jääbki püsima. See on juba haiguse tunnus.

Minu küsimus on: kumb neist kordadest on vorminud meie eesti rahva Jumalaga ühendusse astumise ja vagaduse kujunduse? Kuigi üteldakse, et Agenda ei ole ka kuigi vana ja seal on sellist, mis ei ole teoloogiliselt päris õige, on siiski mitmed põlvkonnad elanud Agendaga ja pannud selle kaudu meie vaimsesse pärandisse sisse oma Jumala-tunnetuse ja usulise kogemuse. Seega on Agenda hoolsa tarvitamise kaudu meie rahva jaoks sisse pühitsetud ning peaks just esimesena arvestatav olema. 

Võttes eeskujuks liturgia korra Rootsist, Soomest või kusagilt mujalt, siis selles on talletunud meile võõra rahva vagadushoiaku olemus ja see nõuaks palju aega, kuni saaks meie rahvale omaseks. Tuleb toimida ka nähtamatut märgates ja ei saa vaimulikus suhtluses äkilisi pöördeid teha. Ei ole ju üksmeelset kasutamist leidnud ka võõrapärased terminid missa ja preester. Mõiste armulaud sisaldub ju jumalateenistuses ja ikka üteldakse õpetaja, vaimulik.

Avaldasin Agenda aluseks võtmise vajadust kolmapäeval enne otsustavat hääletust. Tänu Jumalale, et pärast ränka kukkumist ei tulnud mulle kiirabi kutsuda, kuid kogu öö küsisin Jumalalt, miks see nii juhtus. Olla oli üsna valus. (Valus on siiani.) Sel ööl sain selguse, et meie kirik on haige, meil puudub üksmeel. 

Uue käsiraamatu jumalateenistuse korra tegemisel mindi välja väga hea korra koostamise nimel. Ajalugu on aga näidanud, et suurem hulk kogudusi on jätkanud Agenda raamistikuga. Selline areng nõuab aga Jumala käest ausat selguse otsimist. See käib just jumalateenistuse korra kohta. Ei saa ainult inimlikult otsustada, et koostame nüüd ideaalse korra, siis sunnime seda täitma ja kõik ongi hästi. 

Aeg on näidanud, et Jumalariigis ei käi asjad nii. Panen ette, et ka piiskoplikus nõukogus peaks palvetades kaaluma, et tuleks siiski võtta aluseks Agenda ja sellele alusele tuleks siis teha läbi palvetatud ja läbi kaalutletud täiendused ning sobivad lisandused. Olen väga lootusrikas, et Issand Jeesus ise meid juhib eesmärgile, allesjäämisele.

 

 

 

 

Eenok Haamer,

vaimulik