… ja siis ägab kogu rahvas

«Mis peeglit Te kasutate?» küsisin ma huvitunult. Olin ennast korduvalt peeglist vaadanud, kuid polnud mingeid plekke märganud. Ma tean, kuidas riietuda ja välja näha, kuidas muljet jätta.
«See on südamete võrdlev­analüüsi meetod,» lausus osakonnajuhataja. Ta võttis mu tööruumi kaasa, pani ühe läikiva ukse taha istuma ja ütles: «Kui koolijuhataja lahkus, ütles ta, et läheb pikale teekonnale, kuid tema süda jääb siia. Me kasutame koolijuhataja südame peegeldust selleks, et testida õpilaste südametunnistust. Mina paotan aeglaselt seda ust, Teie näete ukse sisepinnal ruumist peegelduvat valgust. Te võite ka midagi tunda. Kui Te ütlete, panen kohe ukse kinni.»
Büroojuhataja küsis, kas ma olen valmis ja hakkas ust paotama. Nägin valgust ja tundsin soojust. Minu südametunnistus hakkas aga torkima. Meelde tulid paljud asjad, mille olin enda jaoks maha vaikinud, sirgeks valetanud, sundunustanud või teistele peale surunud ja mul hakkas raske. Nägin tegusid, mille põhjenduseks oli olnud see, et mul polnud valikut. Nüüd sain aru, et tegelikult olin põgenenud vastutuse eest. Mulle meenusid ka need valikud, kus olin kasulikku eelistanud õigele, valetades endale ja teistele.
«Pange uks kinni,» hüüdsin.
Ma polnud varem nii sügavale oma südamesse vaadanud. Olin jäänud iseendaga ja mul polnud võrdlusmomenti. Koolijuhataja südamepeegeldus asetas mu südame uude valgusesse. Kes valgust on näinud, ei saa hämarusega leppida. Kes teab, mis on puhas, oskab plekke märgata. Mul oli tarvis mõtlemisaega. Ütlesin ka büroojuhatajale, et ma soovin lahkuda.
Tahtsin oma tuppa, kuhu teised ei tohi tulla. Tahtsin koju.
Mind ukse juurde saates selgitas juhataja, et juhi süda on juhtimisteoreetiliselt tähtis fenomen. Südamekooli saabki juhtida vaid puhta südametunnistusega inimene. Paljud juhid projitseerivad oma südameplekid ja muud hädad organisatsiooni, mida nad juhivad. Nad on iseendaga pahuksis ja panevad teised oma probleeme lahendama. Kõige hullem on, kui võimu juurde saavad väikesed ja haigetsaanud südamed. Nende süda jääb suurte asjade jaoks liiga kitsaks ja siis tekivadki seaduseväänamine, ülekohus, enese maksmapanek ja omakasu tagaajamine. Suured juhid võivad raiuda oma hinge- ja südamehädad isegi seadustesse ja siis ägab kogu rahvas. See asi võib võtta isegi haiglasi vorme. Siis aga jõudsime ukseni, surusime kätt ja ma lahkusin.
Torked südame põhjas kestsid veel mõnda aega. Mul oli, mille üle mõelda ja kuhu vaadata.

Katkend Tõnu Lehtsaare äsjailmunud raamatust «Südamekool».

 

 

 

 
Tõnu Lehtsaar,
psühholoog