Ja need sõnad … jäägu sinu südamesse

Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! See on lause, mis võiks ollagi selle jutluse ainukeseks lauseks, sest see on nii säravalt selge pärl, et esmapilgul justkui polekski siia midagi lisada.
Või ehk ikkagi on?

 

Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!
5Ms 6:4–9

Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! See on lause, mis võiks ollagi selle jutluse ainukeseks lauseks, sest see on nii säravalt selge pärl, et esmapilgul justkui polekski siia midagi lisada.
Või ehk ikkagi on?
Kui palju me oleme võimelised midagi tegema KÕIGEST oma hingest või südamest? Ükskõik mida? Nojah, kindlasti oleme.
Ma olen seda meelt, et enamik neist, keda me näeme igal pühapäeval enda kõrval kirikupingis, on selleks võimelised. Samas tundub mulle aina enam, et pidevalt lisandub inimesi, kes ei viitsi ennast pingutada. Ja ei teagi, miks see nii on. On siin probleemiks meie ühiskond? Üldine heaolu kasv? Või midagi muud? Igatahes oleme me jäänud leigeks. Ja mitte ainult usuelus. Millal sa kuulsid viimati, et keegi sinu naabritüdrukule serenaadi laulis? Või millal…?
Nojah, tahtsin siinkohal küsida, millal nägid inimest, kes on valmis midagi lihtsalt koostegemise lõbust tegema, aga tajusin, et tegelikult just möödunud laupäeval nägin selliseid inimesi. Kohe mitusada tükki. Inimesi, kes tulid kokku, et taastada ühte ajaloolist alleed Muhu saarel. Aga ikkagi on see ju pigem reeglit kinnitav erand. Palju rohkem on neid inimesi, kes ei ole millestki huvitatud ja kelle elu on muutunud ühetaoliseks halliks massiks. Ja sinna massi ei mahu ei Jumal ega ka mitte midagi muud. Kui selle eest raha ei maksta või purju ei jää, siis neid ei huvita. Või mis?
Armasta oma Jumalat kõigest oma südamest…
Me oleme Jumala oma elust kõrvale tõrjunud, mõnikord teadmatusest, teinekord päris teadlikult, poliitilist korrektsust ettekäändeks tuues.
Avastasin endalegi ootamatult tõsiasja, et seda Jumalast kaugenemist peaks õieti nimetama Jumalale lähenemata jätmiseks. Kui tänaste 80aastaste põlvkonnas on mõned üksikud, kellele vanemad/vanavanemad ei õpetanud usu põhitõdesid, ja 60aastaste hulgas ehk pooled, siis kui suur on praegu nende laste hulk, kellele kodus räägitakse Jumalast? 10–20%? Või veelgi vähem? Siis pole meil ju loota, et oleks inimesi, kes on valmis oma südame andma Jumalale. Nad hoiavad oma südame endale mitte seepärast, et nad ei tahaks seda anda, vaid pigemini seepärast, et nad ei tea Teda, kellele nad selle anda võiksid. On ju nii, et kui tegu on mulle võõraga, siis selge see, et ma olen pigemini tõrjuv. Nii ongi inimesed lukustanud oma südamed Jumalale.
Armasta oma Jumalat kõigest oma hingest…
Oma Jumalat… Kes on see oma Jumal, keda kõigest hingest armastada?
Aga ehk aitab sellest kiusamisest, sest ma usun, et on piisavalt neid inimesi, kes teavad täpselt, kes on see Jumal, kellele nad oma südame ja hinge on andnud. Kes ei ole lasknud eksiõpetustel ja ükskõiksusel neid Temast eemale juhtida. Need on inimesed, kes oma eluga suudavad olla palju paremad usutunnistajad, kui seda on ükskõik kui hea jutlus, mis siit kantslist kostunud on. Ehk on lõpetuseks ja ka usutunnistamise julgustuseks sobivad järgmised sõnad tänasest jutlusetekstist:
«Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!» (5Ms 6:6–9)
Aamen.

Urmo Saks,
Muhu koguduse õpetaja