Isamaale eesti keeles
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 9. märts 2011 Nr 12 /
Lugupeetud isamaa! Sinu poole on pöördutud aegade jooksul nii mitmel korral, et õigupoolest võiks küsida, mida minul, 21. sajandi eesti üliõpilasel, oleks sinna veel lisada. Ometi tunnen Sinu sünnipäeva eel minagi, et mul ikkagi on Sulle midagi öelda, on, mida Sinuga jagada.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu on oma raamatus «Paradiis» kirjutanud järgmist: «Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.»
Tõepoolest, ei saa olla suuremat väärtust inimese jaoks kui tema vaba võimalus avada end üha rohkem ja rohkem maailmale – see tähendab õppida – ning nõnda lõppeks ka ise maailma avardada. Ja milline muu paik suudaks pakkuda selleks paremaid tingimusi kui oma vaba riik koos temas toimlevate inimestega?!
Iga vabariigi muudab väärtuslikuks nimelt see isesugune ja lõpuni seletamatu sümbioos: segu ühest kindlast tegutsemisvabadust pakkuvast paigast ning selle sees tegutsevatest rohkem või vähem juhuslikest isikutest. Just niisuguste tingimuste abiga on ühtlasi igal kodanikul võimalik jõuda lähemale kõige üldisemale maailmamõistmisele. See omakorda lubab tal tabada ja tunnetada inimese põhiolemust – inimlikkust.
Oma vaba riik tähendab niisiis selle kodanikule esmajoones võimalust aidata tal jõuda üha lähemale inimeseksolemisele, lähemale iseendale. Kas ta sellest võimalusest ka kinni haarab, on tema enda teha. Ent ometigi ei suuda säärane lahenduskäik mind päris lõplikult rahuldada ja usun, et sedasama tunned sisimas Sinagi.
Ennekõike peaksin mina kui Eesti Vabariigi kodanik endalt küsima: mis hoiab mind kinni just siin, just nende metsade taga, just siinsete inimeste juures?
On ju laias maailmas hulk muid kohti, kus on teistsugused metsad, kirjumad linnad, kõrgemad mäed ning hoopis teistsugused, mõnikord hunnitult huvitavamadki inimesed.
Kuid meie vabariiki ühendab tema enda ja tema kodanikega ning eristab kõikidest ülejäänutest üks tegur, mis pole maailmatasemel mitte kusagil mujal: eesti keel. Siinjuures ei kõnele ma Sinuga eesti keelest kui üksnes pelgast suhtlusvahendist, keeleteaduslikust uurimisobjektist või märgi- ja sümbolisüsteemist.
Vastupidi: just Eesti taludes ja tänavatel kõlavana, just sealsete inimeste mõttes ja jutus sõnastatuna saab eesti keel lihtsast objektist subjektiks, iseseisvalt eksisteerivaks nähtuseks, omamoodi kurioosumikski, mis kõiki loogilisi ajalooseadusi arvesse võttes ei tohiks üldse olemaski olla.
Niisiis, tulles tagasi minu eelmise mõttekäigu juurde, annab vaba Eesti riik oma kodanikule lisaks võimalusele kasvada inimesena – see tähendab, võimalusele mõista üleüldist inimlikkust – täiesti ainulaadsed tingimused teha seda tema enda, minu enda mõtlemise keeles. Nõnda võib öelda, et Eesti vabariigis pole maailmatasemel mitte üksnes eesti keel, vaid ka eestikeelne mõte. Mis saaks olla veel väärtuslikum?
Kallis isamaa, ma tänan Sind, et mina, Sinu kodanik, saan Sinuga rääkida ning Sind mõista oma emakeeles! Palju õnne Sulle Sinu järjekordsel sünnipäeval!
Ken Ird,
Tartu ülikooli filosoofia magistrant
Kõnevõistlusel «Kolm isamaalist kõnet» Eesti Kiriku eripreemia pälvinud töö.