Isamaa ilu hoieldes …

Oleme jõudnud valimisnädalasse ja kalendrikevadet alustavasse kuusse. Eelmine nädal kulmineerus rahvuspüha meeleoluga. Finaali jõudis kõnevõistlus, mis rahastati siseministeeriumi kodanikualgatuse programmist ja pealkirjastati viitega kultuurilukku. Sõelale jäänud kolme isamaalist kõnet saab lugeda selle nädala kirikulehe vahelt. Kui Carl Robert Jakobson oma kuulsad kõned Vanemuise seltsis 1868–70 pidas, vajas eestlane just sellist retoorilist «raputust» muistse vabaduse paleuses.
Vahepeal on möödunud põlved ja kulgenud ajaloosündmused. Lugedes kõnevõistlusele saadetud 21 võistlustööd, nähtub Jakobsoni-aegseid (ohu)märke, mis inspireerisid sõnaosavaid. Tore, et autorite seas on vanameistreid ja kooliõpilasi, tudengeid ja korporante, igal oma sõnaohver isamaa altarile.
Kirjatöödest väljanopitud sõnapärlitest saaks kokku kena kee, igal helmel oma mõte: aatemeel, tööeetika, peretunne, kodumaakaitse, haridus ja haritus, isamaa puhas loodus, muistse põlve ülistus, vanavanemate pärandi hoidmine, omast kinnipidamine, mehemeel ja emakeel …
Ilmar Vananurm Lõuna-Eestist jagab igakevadist elamust õitsvast ubinaaiast, kus kuldnokasädin toob mehele meelde ema, kes sel aastaajal armastanud koduaias seisatades poja poole pöörduda: «Küll on see maailm ilus!» Kirikuõpetaja Anna-Liisa Vaher, kes põimib oma kõnesse pühakirja ja Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi mõtteid, paneb südamele: «Püüdkem pidevalt olla teadlikud oma vabaduse väärtusest, et see oleks eeskujuks ja tähiseks …» Kooliõpetaja Karolina Antons meenutab aastatetagust käiku kabeliaeda koos nüüd juba aastapäevad tagasi igavikuteedele läinud metsavend Alfred Käärmanniga, kes näidanud kivi oma naise kalmukünkal ja enda tulevasel puhkepaigal, millele on raiutud kaks sõna – ELASIME EESTILE.
Liina Raudvassar