Isadepäeva mõtteid

10. novembril tähistati isadepäeva. Võrreldes emadepäevaga on selle püha tähistamine tavaliselt pisut tagasihoidlikum, kuid ikkagi toimusid mitmel pool kontserdid, lapsed tõid isale lilli ja joonistasid kaarte, aasta isaks valiti rahvusooper Estonia kunstiline juht Arne Mikk.
Küllap on isa roll läbi aegade olnud dünaamilisem ja muutuvam kui stabiilsust ning turvalisust sümboliseeriva ema tähendus. Just isa rolli muutuvuse tõttu võib olla raskendatud Piiblis kasutatud isaduse sümboli mõistmine. Võrreldakse ju Uues Testamendis Jumala ja inimese suhet eelkõige isa ja lapse suhtega. See suhe võib aga olla tänapäeval midagi muud kui Piibli aegadel.
Küllap teame kõik kui ebapüsiv on tänapäeval perekond. Kooliõpetajana puutun iga päev kokku lastega, keda kasvatab ainult ema, ainult isa või hoopis vanavanemad. Nii mõnelegi lapsele seondub isa ainult purjutamiste, skandaalide ja peksuga ning loomulikult ei taha ta kuuldagi niisuguse isaga sarnanevast Jumalast. See on tõsine küsimus, mida peame usust kõneldes kindlasti arvestama.
Loomulikult võib Piiblis leida palju kinnitusi, missugust isa seal silmas peetakse. Eelkõige on see isa, kes oma laste eest hoolitseb. «Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?» (Lk 11:1122). Samas võib niisugune turvaline isapilt mõjuda paljudele lastele liiga suure kontrastina reaalse eluga ning muutuda seetõttu millekski kaugeks ja muinasjutuliseks, millel tõelisusega on vähe pistmist.
Tänane päev pole aga raske mitte ainult lastele, vaid ka isadele. Muutused ühiskonnas on kiired ning kõik ei suuda nendega kaasa minna. On loomulik, et lapsed ületavad oma vanemaid arvutioskuselt, käsitlevad osavamini mobiiltelefoni ja räägivad soravamalt inglise keeles. Kui emad seda sageli uhkusega vaatavad, siis isad võivad end kõrvalelükatuna ja tähtsusetutena tunda. Niisugune võõrandumine on teistpidi ohtlik: suutmatus ühiskonnas keegi olla võib viia kõige raskematele tagajärgedele.
Piiblis leidub eeskuju ka isadele, keda nende lapsed ületavad. Mõtlen siin eelkõige Joosepit. Küllap pidi ta valuga tajuma, kuidas Jeesus temast vaimselt mõõtmatult üle kasvas. Tagasihoidlikuna ja oma kohta tunnetavana jäi ta aga lähedusse, alati valmis Maarjat ja Jeesust toetama. Teda oli sellisena väga vaja. Niisamuti vajab ühiskond praegu hoolitsevaid, mõistvaid ning vastutustundelisi isasid.
Toomas Jürgenstein