Isadepäeva-eelne mõtisklus*

Arutelud isade ja laste omavahelistest suhetest kannavad täna eneses tugevat sotsiaalset alatooni perekonna püsivuse ja koduväärtuste teemadel. Tihti on neist aga kadunud kultuurilooline tahk, mis mõtestaks sotsiaalsed valupunktid lahti pikemas ajaloolises perspektiivis: ühiskondade püsimajäämise, kultuuriväärtuste edasikandmise ja kasvupotentsiaali kontekstis. Ka piiblitraditsiooni lahtimõtestamise taustsüsteemis.
Lagunenud perekondadele on tuhandeid erinevaid põhjuseid, mille analüüsiks pole siinkohal ruumi, kuid üks kindel nimetaja neile on väärtussüsteemi nihestatus. Perekonnaväärtuse asemele on asunud üleilmastumine, mobiilsus ja jaht uudsuse järele. Noorte enesehinnangu tõus sunnib mässama traditsioonide vastu ning asendama neid ajutise meelelahutusega.
Huvitaval kombel ei toeta ka demokraatlik valitsemissüsteem rohujuure tasandil pereväärtusi, kuigi emapalka juurutades soovitakse tõestada vastupidist. Lisaressursid on alati olulised, kuid need ei asenda vertikaalset väärtussüsteemi perekonnast kirikuni ja sealt ühiskonnani. Demokraatlik valimiskord eeldab uute ideede kiiret omaksvõttu ja parteide kiiret vaheldumist, libisedes üle vanemate autoriteedil põhinevast ühiskonnakorraldusest.
Kogudusevanema traditsioonil on sajanditepikkune keerdmuster, mis liigub üle soome-ugri kärajate tagasi esimeste liturgiliste tekstideni. Nii saab huvitava kõrvalpõikena märkida, et Uue Testamendi sõnastikus on vaid tosin märksõna, mille viidete arv ulatub üle 150. Sõna `isa’ on selles nimistus auväärsel viiendal kohal 220 viitega inimese, usu ja sõna kõrval. Isegi vaim ja patt jäävad sellele alla vastavalt 200 ja 186 viitega. Ladina traditsioonist omaseks saanud `padre’ kogudusevaimuliku sünonüümina on meil kahjatsust tekitavalt muutunud enam `õpetajaks’ kui `isaks’, mida võib pidada trotsiks idast sisserännanud `batjuška’ vastu.
Teoloogilises plaanis on isa ja poja suhe seotud loomis- ja lunastusteoga, mis liigub igaviku ja ajalise vahel mõistustületava elegantsiga, muutes üleloomulikud saladused meie müsteeriumivaeses elus talutavaks. Kui tundubki, et dogmaatiline õpetuslause Poja olemisest enne aegade algust Isa juures sigitamatus olekus lõhub meie mõistust, siis võib lihtsalt tsiteerida püha Gregoriust Nazianzist, kes kinnitas, et Isa ja Poeg ja Püha vaim on kõiges üks peale sündimatuse, sündimise ja lähtumise.
Aga jätkem teoloogilised vaidlused õpetatud meestele vaielda. Pigem vaadelgem, millist igapäevast väärtust omab isatraditsioon bioloogilise eostamisprotseduuri kõrval. See omab alati kahesuunalist haaret – isa suhet oma lastesse ja vastupidi. Kui esimese puhul on tegemist vastutusega, siis teist kannab austus ja traditsioonide tunnetus. Noorte meeste julgematus võtta enesele vastutuskoormat väljendub lõhutud peredes või karjääri eelistamises. Lõtv side oma perega aga muudab hapraks ka teise haarde – laste austustunde vanemate suhtes. Sealt edasi tuleb üldine ükskõiksus ühiskonna ja kiriku suhtes. Ehk peaks kirik lunastusteooria kõrval avastama isaduse teoloogia ning analüüsima selle sügavamat mõju ühiskonnale? Lisagem siis igapäevasele liturgiale terake soola, et toit käes läägeks ei muutuks.
* Isadepäev on pühapäeval, 9. novembril.
Jaan Tepp