Instituut aitab kristlikel väärtustel nähtavamaks saada

Dekaan dr Randar Tasmuthi kõne UI  60. aastapäeva aktusel 4. mail.

Austatud peapiiskop, piiskopid, minister, professorid, dotsendid, lektorid, vaimulikud, vilistlased, üliõpilased, maja töötajad, partnerid, sõbrad, külalised, olete südamest tervitatud EELK Usuteaduse Instituudi kuuekümnendal sünnipäeval.

Oskar Lutsu «Kevade», Markuse evangeelium ja Usuteaduse Instituudi ajalugu algavad sarnaselt. Enne kui Arno isaga koolimajja jõudis oli palju juba olemas ja toimunud. Oli kodu, pidi olema ema, kuidagi oli leidnud aset Arno senine kasvamine, aga sellest lihtsalt ei räägita. Enne, kui Markuse evangeeliumi lugeja ette astuvad täiskasvanud Ristija Johannes ja Jeesus, oli neil mõlemal oma lugeja eest varju jääv päritolu. Seda saab lugeja lihtsalt oletada.

Enne 1946. aasta maikuud oli Eestis pikk akadeemilise teoloogia ajalugu ja olid olemas ka inimesed, kes sellel aastal uut lugu kirjutama hakkasid. Siis nad lihtsalt said nähtavaks. Ent üks punkt tuleb valida tinglikuks alguseks. Sellest peale saame hakata mõõtma aega, mis väljendub looliselt, ning saame tutvuda looga, mis väljendub ajaliselt. Ajas elatud ja ajas toimunud lugu on reaallugu, üles kirjutatud ja ajaliselt korrastatud lugu on ajalugu.

Inimene tahab vahel väga mingil kombel algusest alata. Seda ta aga ei saa, seda tal ei lasta, tal ei ole ligipääsu alguse juurde. Siis kuulutabki inimene ühe punkti alguseks ja on selle üle uhke, vahel päris õigusega. Sest teistel ei pruugi olla sedagi. Kuid enne igat meie poolt kirjeldatavat algust on ikka olnud midagi.

Instituudi asutamisdokumendiks saanud konsistooriumi täiskogu koosoleku otsus 3. mail 1946. a nimetas instituudi organiseeriva toimkonna esimeheks piiskopi asetäitja August Pähni, teaduslikuks sekretäriks Evald Saagi ja liikmeteks Uku Masingu, Jüri Kimmeli ja Adolf Horni. Juba augustis otsustati koostada instituudi seadlus, alustada üliõpilaste matriklisse kandmist, jätkata usuteaduslikku tööd ning koondada ja säilitada usuteaduslikku kirjandust. Selleaegsete vajaduste ja tööviisi aluseid iseloomustavad Evald Saagi konkreetsed sõnad kutsuda «pere» kokku juba sama aasta oktoobris ning alustada tööd. Aega ei saanud kaotada.

Instituudi esimese lõputööna nimetavad dokumendid Valter Vaasa lõputööd Ph. Melanchthoni teose Loci Communes kohta ja tema õpingute lõpetamist 11. detsembril 1946. Kuid üsna ootamatusse kõrgusse tõusis instituudi töö käivitamine vaevalt üks aasta hiljem kui Uku Masing kaitses oma doktoritööd Obadja raamatu alal 2. septembril 1947. Seda Tallinna Toomkirikus aset leidnud doktoritöö kaitsmist kui akadeemilist maamärki iseloomustas Usuasjade Nõukogu oma usuasjade volinikule saadetud kirjas kui «lubamatut käitumist».      

Aastakümneid töötas instituut piiskopi otsese kaitse all, kus tegeliku akadeemilise elu korraldajaks olid dekaanid Evald Saag, Ago Viljari, Kalle Kasemaa ja Voldemar Ilja. Alates 1992. aastast on instituut ka vormiliselt toiminud ülikooli kujul, kus rektori amet on olnud lahus peapiiskopi ametist ja nii on see olnud doktor Seppo Alaja poolt kujundatud uuendatud instituudi algusest kuni tänaseni.

Instituut on oma tegevusega aidanud kirikus ja ühiskonnas üles ehitada positiivset väärtusfooni, mille tunnusteks on ausus, avatus, haritus ja koostöövalmidus. Rasketes oludes on olnud vaja rahulduda keskpärasega ka siis, kui on tehtud kõik, mis on suudetud. Pikka aega on olnud vajadus määrata tööle lõpetamata haridusega töötegijaid ja siin on meile õpetlik prof Saagi murelik, ent realistlik kiri peapiiskop Jaan Kiivit seeniorile 1955. aastal, kus ta ütleb: «Ei ole himu rumalust rünnata, eriti vanemais päis, keegi on neidki koolitanud, et nad oleks nii, nagu nad on.»

Võimalused tööd teha on olnud erinevad, kuid kõrge tase saavutatakse vahel maksimalismi hülgamise läbi. Tarkus on rohkem ja suurem kui iga mõeldava või ette kirjutatava asja maksimum. Nii on ka õppekavaga, mille ülekoormatus vajab pidevat korrigeerimist. Kuid hariduse alusprintsiibid peavad olema selged, ja nii on Piibel ja katekismus olnud sisseastumise katseteks lausa aastakümneid.

Instituut aitab kujundada ka ühiskondlikku tarkusfooni. Kui riigi kohta on öeldud, et ta võimendagu oma vahenditega ülikoolide tarkust, sest nii teeb iga tark ülikooli omanik, siis saab instituut sama loota ka enda omanikult, on ju instituut nüüdseks saatnud EELKd kui vaba rahvakirikut rohkem kui kahe kolmandiku aastate jooksul tema ajaloost.

Instituut püüab mõista ja edendada ka üldhumanitaarset tarkust. Haritlane teab ja jagab koolitatud guvernandi Jane Eyre poolt oma isandale öeldud tõdemust, et vari on sama tähtis kui valgus. Aga instituudi asi on selgitada ka humanitaarmaailmale, et vari eksisteerib vaid tänu valgusele, valguse enda olemasolu tõsiasja kaudu ja paradoksaalselt muidugi ka valguse puudumise tõttu. Kui küsida küünla käest, kas pimedust on, siis küünal vastab, et minu juures ei ole, võib-olla küsija juures on.

Instituudi prohvetlik funktsioon tugineb ühele Jumala inimlikult arvatavale omadusele, mineviku ja tuleviku ühtsusele. On ju nii, et osa mineviku asju tuleb kunagi taas. Teadkem seda ja olgem selleks valmis! Esimene dekaan Evald Saag on öelnud, et see, kes ei tea, mis oli, ei näe ette ka seda, mis tuleb! Võime näiteks küsida, mida on vaja, et mitte kraavi sõita. Ilmselt igaüks teeb ettepanekuid ja leiab mitmeid kaitsvaid abinõusid. Üks optikafirma aga vastas prille esitledes, et selleks on vaja lihtsalt näha teed. Ja tal on õigus. Teel püsimine algab tee nägemisest. Demograafiliselt kiduvas Eestis tuleb näha, et põhjuseks ei ole majandus, vaid mõtlemisviisi, väärtusalaste ja eetiliste veendumuste liiga suur vildakus, kreen küljele ja kalle kraavi. Tahaks loota, et Rein Taagepera poolt pakutud ja ka Paul-Eerik Rummo poolt kasutatud vanatestamentlik lause «Saagu meid palju» siiski tõeks saaks, nii rahva kui instituudi pere osas.

Instituut on olnud ja püüab säilitada omadust olla nagu mõneski mõttes teisiti korraldatud maailma mudel, nagu üks väikesemõõduline tegelikkus suuremamõõdulise tegelikkuse sees. Üks kunagine suur, tegeliku ja püsivana paistnud nõukogude tegelikkus on juba rohkem kui tosin aastat kadunud. Kuid ka tänane tegelikkus vajab vaimsust, mis väärtusaspektides ja olemisviisis mõne koha pealt meid ümbritsevale suurele tegelikkusele vastandub ja seda siiski muudab. Siinjuures loodamegi, et instituut aitab kristlikel väärtustel nähtavamaks saada.

Aeg kulub. Aeg, see suur saladus. Augustinus arutles raamatus «Pihtimused» ka aja üle ja nägi, et probleemi ühest otsast vaadates on olemas vaid olevik, nimelt kolme liiki olevik: mineviku olevik, oleviku olevik ja tuleviku olevik. Mineviku olevik eksisteerib mälestusena, oleviku olevik vahetu nägemisena ja tuleviku olevik ootusena. Kristlaste puhul ka lootusena. Seepärast ootame ja loodame, et homne töö jätkub bakalaureuse- ja magistriõppes, mitmekesistub doktoriõppe alustamisega, teoloogia, kasvatuse, muusika, misjoni ja teiste tööalade ning tegevuste alase täienduskoolitusega, teadustöö korraldamisega ja kindlasti ka senisest suuremate lõõgastushetkedega. Otium reficit vires on kirjas ka ühel Tartu Toomemäe sillal. Töö pluss puhkus annavad rõõmu, ja sellega võib täita ning korrastada aega.

Meie tänu kuulub maailmade Issandale, instituudi kõikide aegade õppejõududele, rektoritele, dekaanidele, töötegijatele, üliõpilastele, vilistlastele, kiriklikkudele partneritele, akadeemilistele partneritele, ühiskondlikele partneritele, sõpradele, ning lihtsalt nimetamata jäänud headele kaasteelistele.

Dekaan dr Randar Tasmuth