Instituudi eesmärk

Milleks meile meie armas instituut (UI)? Teoloogidena vahel vastame eitusi kasutades. Minu arvates ei saa akadeemilise teoloogia viljelemine olla enam UI peaeesmärgiks. Ilmselt ei olnud see nõnda ka ajal, mil meil olid doktorikool ja doktorandid. Praegune UI peab kindlasti arvestame sellega, et ta on rakenduskõrgkool, kus tulemuste hindamisel astuvad akadeemilise kompetentsi kõrvale kirikutööks vajalikud praktilised oskused, õppijate isiksuseomadused, suhtumised ja väärtushinnangud.
  Ka ei ole instituut erafirma tüüpi majandusüksus, mille olemasolu mõttekus sõltub ainult auditooriumide rendist ja projektituludest. Seega arvatavasti ei saa UI kunagi oma töötajatele päriselt väärilise palga teenimise paigaks, pigem on see kohaks, mis vääristab meie elu ja annab tegevusele mõtte. Ehk nagu mu hea sõber, Nõmme linnaosa vanem Erki Korp ütles, on hea üsna varakult aru saada, kas sulle on oluline missioon ja väärtused või miski muu.
Instituut ei ole ka muuseum, mille me aeg-ajalt külalistele avame, et näidata, milline ajalugu on neis talletunud. Või et vahel mõnelt rariteetselt raamatult tolmu pühkida ning siis üheskoos ahhetada: millised köited! Minevik on selleks, et teda meenutada ja temast õppida. Minevikku pikemalt pidamajäämine aga suleb meie ees tulevikuvõimaluste uksed. Mingil määral võime ju instituudi eesmärke ja olemasolu põhjusi eelnevates negatsioonides leida, kuid isegi üheskoos võetuna ei anna need UI mõõtu välja. Milleks siis ikkagi usuteaduse instituut?
UI põhikirjast võime lugeda: «Instituudi eesmärgiks on valmistada ette vaimulikke ja ilmiktöötajaid EELK kogudustele, töötegijaid teoloogilist ja teoloogiaga haakuvat kvalifikatsiooni eeldavatele ametikohtadele EELKs, avalikus ja erasektoris ning tagada akadeemilisel haridus- ja teadustegevusel põhineva kõrghariduse andmine teoloogias ja teoloogiaga haakuvatel erialadel.» Ega seegi lõik ava UI eesmärgi ja olemuse kõiki tahke. Küll aga on midagi olulist öeldud: instituudi põhieesmärgiks on valmistada kaadrit meie kirikule. Kui ta seda teeb, s.t et instituudist tulevad kogudustesse tublid ja ustavad vaimulikud ning ilmiktöötegijad, siis on UI oma eesmärki täitmas. Kukub ta selles läbi, siis pole ta olemasolule õigustust. Palugem Jumalalt abi ja valgustust, et UI võiks oma eesmärki veelgi selgemini tunnetada ning sellest lähtuvalt plaane ja töid seada.
Samuti on oluline põhikirjalise eesmärgi määratluse gradatsioon – esmalt kirik ja tema vajadused, alles seejärel avaliku ja erasektori esitatud väljakutsed. Nii on UI esmane ülesanne valmistada lõikajaid oma kiriku ja tema koguduste küpsetele põldudele. Et seda teha, tuleb ka põldu vaatamas käia. Võib-olla mitte ainult vaatamas, vaid ka vana künnimehe viisil, müts käte vahele pigistatud, põlved vagude vahele toetada.
Veel leiab mainimist, et UI tagada on «akadeemilisel haridus- ja teadustegevusel põhineva kõrghariduse andmine». Vaatamata väljenduse ambitsioonikusele on temas ometi üks oluline tõde – akadeemia ja praktika kuuluvad samamoodi kokku nagu usk ja teadus või palve ja intellekt. Kirik ilma akadeemilise vaevanägemiseta jääb lapsikuks, teda on kerge haavata, võib-olla isegi võita. Akadeemia, lahus kiriku traditsioonist ja usust, võib kalduda kõrkusele ning oma ilmutusallikast kaugenenuna suubuda religioonifilosoofilisse mõtteharjutusse.
Samas saab kõik UIs sündiv, mitte ainuüksi meie akadeemiline vaevanägemine, olla käsitletud vaid teenimise ja teenijaks olemise mõttes. Ehk vahendi kategoorias. Peapiiskop Jaan Kiivit noorem kutsus meid sageli valvama ühe põhipatu eest, milleks on olukord, kus vahend võtab endale eesmärgi au, ja vastupidi. Mõistes ennast tööriistana Suure Meistri kätes, loob ka UI head eeldused oma eesmärgi teravdatud tajumiseks. 
Vastuse küsimusele usuteaduse instituudi, tema jätkamise ja uuendamise eesmärgi kohta leiame kõige selgemini Jumala sõnast: «… et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda» (Ef 4:12–13). Selleks õnnistagu meid armuline ja halastaja Jumal.

Ove Sander,
assessor