Inimsuse uurija läbi elu
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 4. aprill 2007 Nr 14 /
Toome teieni Heino Laaneotsa elukäigu Pärnumaa talust Montreali. Heino Laaneotsast sai 15aastaselt sõdur Saksa armees. Sõda lõppes talle New Münsteris, kui rongis, milles sõdurid sõitsid, sai Inglise lennukilt allaheidetud pommidelt täistabamuse. Elu pärast sõja lõppu koos omasugustega sõjavangilaagris polnud kerge.
Leicesteri linnas Inglismaal valiti ta 21aastaselt koguduse nõukogusse ja veidi hiljem pühapäevakooli juhatajaks. Luterliku Maailmaliidu toel asus ta USAsse õppima. Siit algas jumalasulase tee.
Sinu nimi, Laaneots, meenutab eestlastele omast lähedust ürgloodusega. Kuidas sinuga on, kas sinu juured on soode ja vanade laante taga?
Jah, sündisin aastal 1928 Pärnumaal, Jäärja vallas, kus mu isa Aleksander oli tol ajal metsavahiks. Sellesse ametisse oli ta asunud 1924. aastal pärast seda, kui ta koos minu ema Elisabethiga (neiuna Bauer) oli lõpetanud pagariäri pidamise Pärnus, kus juba mu ema vanemad olid olnud põlised käsitöölised.
Minu isa aga pärineb Kilingi-Nõmme lähedal asuvast Kauoja talust, mille pidamise kõrvalt tema isa Hendrik Langholtz püüdis olla hoolas kohaliku rahva valgustaja. Suures talutoas, mille nurgas oli puu- ja tinaviledega kaheregistriline orel, käisid koos laulukoorid ja näiteringid, mille tegevust vanaisa juhtis ja milles minu isa ning õdede- vendadega hoolega kaasa lõi. Kui moodi läks võõrapäraste perekonnanimede eestistamine, võttis meie suguvõsa endale uueks nimeks Laaneots.
Paljude kultuurihuvidega peres elasid sa kindlasti läbi elamusrikka lapsepõlve. Räägi selle aja mälestustest.
Minu vanaisa Hendrik, kelle nooremast pojast Kristjanist sai Mõisaküla kiriku õpetaja, ja kes ka ise püüdis ristiusu õpetusest üsna rangelt kinni pidada, oli pidevalt majanduslikes raskustes. Nimelt oli lähikonda asunud suur hulk Eesti Vabadussõjas võidelnud uusmaasaajaid, kes vanaisalt tihti abi palusid ja kellele ta seda ka andis, kuni ta oma Kauoja talu nii suurtesse võlgadesse sattus, et seda korduvalt ähvardati oksjonile panna.
Kauoja alleshoiuks oligi isa oma Pärnusse asutatud pagariäri ära müünud ja saadud rahaga talu päästnud. Sama asi kordus jälle 1932. aastal, misjärel isa oli sunnitud ka metsavahiameti maha panema, vallasvara müüma, ja koos perega tagasi Kauojale tulema. Kui ta aga 1937. aastal talu päästmiseks oma koolivenna saevabrikusse tööle läks, sai ta töö juures õnnetult surma.
Muidugi oli see suureks kaotuseks minu emale, kes, põdedes neerupõletikku, pidi nüüd üksi kasvatama ka kaht tütart: 4aastast Ainot ning 13aastast Ellenit, kes oli 1936. aastal Kilingi-Nõmme II algkoolis toimunud filmiplahvatuses suuri vigastusi saanud.
Sama raskeks löögiks oli minu isa surm vanaisa Hendrikule, kes oli vahepeal kaotanud silmanägemise. Tema laulud ning viisid orelil muutusid üha kurvemaks. Koraalide laulmises püüdsin küll teda jõudumööda aidata ja vahelduseks laulmisele kuulasin kõike seda, mida vanaisa mulle rääkis Jeesuse õpetusest ja Piiblist. Aga nagu hiljem aru hakkasin saama, oli vanaisal ristiusu praktilise ellurakendamise suhtes õige palju tõsiseid küsimusi, millele ma tänapäevalgi vastata ei oska …
Kas juba siis võis sinus hakata idanema huvi usuteaduse vastu?
Ei, nii ruttu see ei läinud. Selleks tuli enne läbi elada palju keerulisi sündmusi. Aga siiski tundub imelikuna, et juba 5–6aastasena hakkasin õuest leitud hukkunud lindude laipu «kristlikult matma» mängusurnuaiale, mille ma vanema õe abil olin valmistanud ühe suure leinakase alla.
Kui märkasin, et vanaisa onu Kristjaniga jälle tarka juttu ajab, siis püüdsin nende jutust aru saada ja segasin nende kõnelust oma lapsikute küsimustega. Näinud aga isiklikult pealt ja läbi elanud 1941. aasta hirmsa sündmustiku Kilingi-Nõmmel, sai minust juba päris tõsine osaleja kõikides sellistes diskussioonides. See üksteise tapmine oli olnud kohutav ja meeletu, aga küsimus, kuidas oleks saadud sellest hoiduda, jäi meil vastamata…
Saabusid Eestile rasked aastad. Kas nende aastate jooksul leidsid midagi, mis oleks su hingepiina vähendanud ja viinud lähemale otsitud vastustele?
Vastupidi. Otsustavaid momente tuli aga küll. Üks saabus augustis 1944. Venelased olid Eesti juba poolenisti vallutanud ja tundsin, et pean endaga midagi ette võtma. Käisin isa haual, palvetasin ja palusin temalt nõu.
Oli heitlemist endaga, vanaisa jutud vabadusest, rahust ja vastutustundest kummitasid hinges, aga otsustasin: antud olukorras oleks isa soovinud, et läheksin rindele. Olin 15 aastat vana.
Teine otsustav moment saabus ainult veidi hiljem. Evakueerimise korras olime Paldiski rannal. Teel sinna oli nii mõnigi meie meestest otsustanud koju jääda ja nii mõndagi olin ma selles aidanud. Sellest sai teada meie sakslasest jaoülem sturman Bachaus, mäletan tema nime hästi, sest ta tahtis mind mahajääjate abistamise eest sealsamas maha lasta. Aga äärepealt ma ellu jäin ja koos seitsme kaaslasega tulime ainukeste eestlastena 180mehelisest tankitõrje kompaniist Saksamaale. Meiega ühines Neuhammeris veel mõnikümmend meest.
Minule tehti seal Paldiski «pattude» eest nii palju mahvi, et saadeti haiglasse. Seega pääsesin saatusest, mis tabas hiljem neid, kes Tšehhis venelaste poolt vangi võeti. Nii, et imesid on minuga juhtunud palju. Ikka meenub mulle probleem, millele ka vanaisa vastust otsis – käsk keelab küll tappa, aga sama käsk ütleb ka, et sa ei tohi mõrval lasta sündida. Mis ma pean siis tegema?
Kuidas elasid läbi sõja lõpu ning pagulusaja algusaastad?
Nagu paljudel, oli ka minu pagulastee kirju. Dresdeni pommitamise ajal sain kuulda, et meie diviisi reserv asub Taanis. Sinnaminekuks anti mulle vastav luba. Ühinenud diviisi reserviga, saadeti meid rindele Berliini alla. Teel sinna sai meie rong New Münsteris Inglise lennukilt allaheidetud pommidelt täistabamuse – sellega lõppes sõda meie jaoks.
Järgnes vangilangemine liitlaste kätte, edasi tulid vangilaagrid Ukleis, Zedelgheimis Belgias, Saksamaal Bocholdtis ja 1947. aastal Inglismaal. Pärast põllutöölaagrit ja kaevandusi asusin elama Leicesteri linna. Sealt algas enam-vähem normaalne edasipürgimine, majandusliku jalgealuse loomine ning kasvav huvi usuteaduse vastu, milles lootsin leida vastuseid oma üha rohkem pakitsevale vajadusele uurida INIMSUST.
Kas leidsid rahuldust selles, mida elu normaliseerumine Inglismaal sulle andis, ja mis rolli mängis selles tegelik aja reaalsus ?
Tegelik aja reaalsus, mida kogesin koos rindekaaslastega peatselt pärast sõja lõppu, oli masendav. Elu 1945–46 koos omasugustega sõjavangilaagris polnud väga lõbus, see on arusaadav, aga palju valusam oli taluda seda, et isegi mõni kaasmaalane, kelle kaitseks olime võidelnud, nimetas meid siis sõjakurjategijaiks.
Esimestel aastatel Inglismaal nägin suure kurvastusega paljusid kaasvõitlejaid istumas kibestunult kusagil toanurgas või koguni vaimuhaiglas või hulgustena tänavail, lootusetus depressioonis. Tundsin neile kaasa, külastasin neid ja püüdsin aidata, lohutada. See andis elule nagu tajutava mõtte.
Olin pettunud Luterliku Maailmaliidu ükskõiksusest nende meeste vastu. Minu enda elu normaliseerumist Inglismaal ning positiivsust väljendab see, et abiellusin eestlannaga ja sain isaks. Nüüd oli jalgealune olemas, millele midagi ehitama hakata.
Kas sukeldusid teoloogiasse otsima vastuseid küsimustele, mida juba lapsepõlvest endas kandsid ja mis nüüd su hinges pidid eriti kõvasti pakitsema ?
Teoloogiasse sukeldumine toimus samm-sammult, nii, kuidas võimalusi avanes. Leicesteri linnas valiti mind E.E.L.K. Kesk-Inglismaa koguduse nõukogusse, olin siis 21aastane, ja veidi hiljem pühapäevakooli juhatajaks. Siis saatis Luterlik Maailmaliit mu USAsse õppima kunsti, kuidas riigist lahutatud kirik oma usuelu korraldab. Rõhk oli noorsootööl.
Luterliku Maailmaliidu esindajad lootsid, et pagulaskirikud liituvad üheks ingliskeelseks kirikuks. Naasnud koju, kutsuti mind Inglismaa luterlaste noorsootöö keskusesse Hothorp Halli majandusjuhi kohale. Aastal 1958 andis Soome Luterlik Kirik mulle stipendiumi noorsoojuhtide kooli Järvenpääl.
Aastal 1962 saadeti mind Oxfordi ülikooli juurde neljaks aastaks usuteadust õppima – sain lõpuks sukelduda teoreetilisse usuteadusse. Samas jätkus praktiseerimine. Oxfordi õpingute lõpetamise järel 1967 ja õpetaja ametisse ordineerimist 1968 sain pastoriks Gorby koguduse juurde Kesk-Inglismaal, kus mind valiti piirkonna 35 kogudusest koosneva Kirikute Nõukogu esimeheks.
Pärast kolme aastat teenistust valiti mind pärast õpetaja Andres Tauli lahkumist Põhja-Inglismaa eesti koguduse õpetajaks. Olles eksiilkiriku pastor, teenisin eestlaste gruppe Cardiffist Šotimaani.
Isa surm, pimeda vanaisa õpetused, sõjakoledused, rindekaaslaste hülgamine omade poolt ja nende kurb saatus… Sinu elu dramaatilised lõigud ja vastamata küsimused võisid olla väga pingeliseks aluseks usuteaduslikele uuringutele Oxfordis. Kas leidsid seal rahuldust?
Ma ei ole fundamentalist ega reformaator, realistlik teoloog küll, kes vastavalt tõlgendab ka Piiblit. See on tegeliku elu ja filosoofia segu. Ning kusagil selles segus on inimene ja inimlikkus. Seda püüan ikka veel arutada ja sellele püüdlusele ehitan ka oma jutlused.
Fakt on see, et inimese loomulik ehk loomalik olemus on veel liiga tugev selleks, et evolutsioon seda mõne tuhande või mõne kümne tuhande aasta vältel jõuaks taltsutada. Paljudele on ikka veel loomulik, et tuleviku koduks on paik nimega Taevas! Samuti teame, kui loomalikud olid meie rahva paremiku, nii vanurite kui ka laste, küüditajad!
Jeesuse ülimaks unistuseks ja õpetusteemaks oli, et kõikidest kõikide vastu võitlevatest inimestest saavad kord kõikide poolt olevad inimesed. See oleks inimlikkus. Aga sellise revolutsioonilisuse tõttu Ta tapeti.
Siiski, mida rohkem Tema jüngrid ja Teda kuulav rahvas selle idee üle mõtlesid, seda kindlamaks nad said, et vihkamine tuleb asendada armastusega. Selle poole peame püüdma ühiskonnana, mille kõik liikmed üksteist armastavad. Sellest mõttest saigi ristiusk alguse. Jeesus demonstreeris seda püha õhtusöögi ajal.
Meist kõikidest peaks kord saama selline ühiskond, mis oleks nagu üks veri ja üks ihu. Jeesuse maise ihu sisse kuuluks kogu inimkond, kogu elav loodus, terve kosmos. See oleks lühidalt minu tegelikust elust ja raamatuist õpitu tõlgendus.
Aastal 1976 tulid sa Kanadasse, pastoriks Jaani koguduse juurde Montrealis. Kuidas sai teoks elukohamuutus ning millised on selle tulemused?
Minu professor Oxfordist kutsus mind Gettysburgi Pennsylvanias, aga samaaegselt saabus Montrealist ettepanek tulla asendama praost Karl Raudseppa, kes valiti piiskopiks. Kuna vajadus õpetaja järele Montrealis oli tungiv ning töötingimused paremad kui Inglismaal, võtsin kutse vastu ning pole kahetsenud.
Selle tulemused? Jaani kogudus oli suhteliselt suur 1976. aastal – 850 elujõulist tegevliiget moodustasid suure tööpõllu. Aastad on nõudnud oma osa, noored lendavad pesast välja, ning kuigi praegu on kirikuskäijaid vaid 50 ümber, on nad elujõulised ja vaimselt küpsed.
Pean ütlema, et koguduse küpsus, arusaamine ja huvi lisab minu uuringuile ja püüdlustele üha rohkem indu, andes ka isiklikku rahulolu. See on kõige suursugusem palk, mida keegi julgeks loota. Kogudus on ka toetanud minu erilist huviala, see on, nagu eespool mainitud, küsimus «Mis on inimsus?».
Sellel teemal olen korraldanud kolm sümpoosioni, külaliskõnelejaiks tuntud Kanada ja Eesti teadlased. Hetkel plaanin inimsuse projekti koostöös Usuteaduse Instituudiga Tallinnas. Moraalse toetuse projekti elluviimiseks on andnud ka peapiiskop Andres Põder.
Minu elukäik Pärnumaa talust Montreali on jõudnud kokkuvõtete koostamise aega. Et mul ei ole vastuseid inimsuse küsimustele, on hea, sest elu saab veel kaua olema võitlus olemasolu eest, otstarve pühendab abinõu, ja mõtlemist jätkub generatsioonidele. Aga kord peab sellele võitlusele tulema lõpp, sest ainult ennast täielikult ohverdades ja tingimusteta koos töötades säilib inimkond. Utoopia? Ainult siis, kui me ei püüa tõsieluliselt tõlgendada Jeesuse kutset, mõista Tema eeskuju.
Küsitlenud
Ralf Kall
Montrealist
