Inimeseks olemise rohujuure tasand

Kui professor Rein Raud hiljaaegu avaldatud arvamusloos kõneles sellest, et haridusreforme peaksid läbi viima inimesed, kelle enda peres on lapsi või noori õppijaid ja kes näevad vajadusi hariduselus muutuste korraldamiseks kõige paremini, siis kõnetas mind see lugu omamoodi. Mõtlesin nende inimeste peale, kes on aastaid oma laste kõrvalt kujundanud siinset noorsoopoliitikat. Kes ministeeriumi tasandil, kes oma mittetulundusühingu kaudu ümbritsevat mõjutades, kõigil on olnud võimalus.
Ma ei tea, kas ma nende viljadega just väga rahul olen, mind on alati hämmastanud, kuidas lihtsakoelise päevapoliitikaga on tõstetud pjedestaalile laps või noor, aga keskkond ja perekond, kust ta tuleb, on kõrvale visatud ja hulk traditsioone seega juurtelt lahti raiutud.
Selle kõrval sain ka hoopis teistsuguse kogemuse osaliseks.
Selle aasta jaanuaris tähistas organisatsioon Kodutütred 80. aastapäeva. Pidulikule koosviibimisele Estonia kontserdisaali tuldi 24. märtsil. Ma ei tea, kuidas teie, aga mina olin unustanud taolise organisatsiooni. Tõenäoliselt just seetõttu, et isamaalisusele on jäänud pigem koht retoorilistes vaidlustes, vähem inimeste igapäevaelus. Ja küllap ka sellepärast, et meie pere lapsed alles otsivad organisatsioonilisi kuuluvusi.
Ometi jõudsin ma tõsiselt üllatuda, kuivõrd elujõulise ühendusega on tegemist. Ja teate, kõige toredam on see, et mitte hetkekski ei ole mul tekkinud tunnet, et siin pakutakse lastele ja noortele mingisugust teenust, millel on hind küljes.
Isamaalisus, lojaalsus kristlikele traditsioonidele ja kõik muu taoline tundub olevat siiras ja imbunud nende inimeste igapäevaellu, kes koos käivad ja seda tööd organiseerivad. Muidugi on nii kodutütarde kui noorkotkaste läbimõeldud jätkusuutlikkuse eeliseks see, et tegemist on Kaitseliidu eriorganisatsiooniga, kus ühised väärtused on üsna selged.
Meie perre on käest kätte andmisega jõudnud üks riideese, T-särk, valmistatud Lindexis sel ajal, kui firma suuremad õmblusalltöövõtjad ei asunud veel Aasias. Särgiturjale on kirjutatud GREATEST PRODUCT.
Laps lippab mööda tube ringi sellesama kirjaga, mina ju tean, et ta on greatest. Aga ma ei usu, et product selle sõna turumajanduslikus tähenduses, ehkki ümbritsev näib seda sageli justkui ootavat. Aga selle tee oht on luua killustunud ja väärtusteta ühiskonda, kus inimene oma õigustega arvab ennast kõige keskmes olevat.
Julgen väita, et hulk väärtusi ja võimalusi tuleks jälle tolmust puhtaks pühkida, nende abil kindel pinnas rajada ja siis püüda ühiselt edasi minna. Nii riigi kui rahvana. Elujõulised noorsoo-organisatsioonid on sellele arengule heaks eelduseks.

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja