Religioonisotsioloogia doktor Eileen Barker (emeriitprofessor Suurbritanniast, fotol), uus-usundite uurija, pidas 30. septembril Tartus konverentsil «Religioonitolerants 2007» ettekande «Uued usundid ja sallivus».

Palun kirjeldage oma töömeetodit, kuidas jõuate teid huvitanud küsimuste teaduslike järeldusteni.

Olulised on pikad süvaintervjuud mind huvitavate isikutega, need kestavad mõnikord kuni 7–8 tundi. Sellega on tihedalt seotud osaluseksperiment, kus võtan osa mind huvitavate isikute, grupi või religioosse rühmituse elust teatud perioodi vältel, mis võib kas vaheaegadega või ilma väldata kuid. See võimaldab sisse elada aega ja ruumi, võrrelda grupi eri liikmete seisukohti, vastastikuste suhete mõju. Mõnikord on need kaks meetodit ka omavahel kombineeritud, täiendavad teineteist.

Kahtlemata analüüsin teemakohast kirjandust, võrdlen oma uurimistulemustega.

Kolmandaks võrdlen tulemusi laiapõhjaliste statistiliste andmetega, mida saadakse nt rahvaloendustest. Siis võrdlen viimast statistikat eelnevate aastakümnetega.

Statistika on vajalik, et välistada emotsionaalseid naiivjäreldusi.

Mainisite oma loengus, et uususundite leviku kasv langes kokku ajajärguga, mil Lääne-Euroopa vanavanemad ei võtnud enam endises mahus osa lastelaste kasvatamisest. Kas võib teha järelduse, et uususundite kasv on seotud demograafiliste muutustega?

Seda ma ei ütleks, tegu pole niivõrd demograafilise vaatenurgaga. Mõtlesin rohkem tõsiasja, et alates 70ndaist ei piisanud enam lastelastele vanavanemaid rahuldanud vastustest, sest usundite «supermarket» on sortimenti tublisti laiendanud. Lastelapsed esitavad usu teemal küsimusi, millele vanavanemad ei suuda enam vastata. Iga üksikisiku religioosne bukett võib olla ka rikkalikum – tänapäeval on isikuid, kes nimetavad end kristlasteks, kuid lisavad ka usu reinkarnatsiooni. Teatud ajajärgust alates mõjutavad isiksuse arengut veel paljud muud tegurid peale vanavanemate.

Mis teid ennast selle pika aja jooksul on enim üllatanud uususundeid uurides?

Olen elanud koos nt Ühinemise Kiriku liikmetega moonie’dega, krišnaiitidega, Jumala lastega. Näen, et inimesed usuvad kõikjal kõige eriskummalisematesse asjadesse, sest nad vajavad seda, ning et pole üldsegi nii suur vahe traditsiooniliste usundite, nn maailmareligioonide ja uute usundite uskumuste vahel. Kõrvalt vaadates võib näida küllalt pentsik uskuda fakti, et neitsi sünnitas lapse või et kirikus juuakse veini, uskudes, et see on 2000 aastat tagasi surnud mehe veri. Mõelgem: veri!

Rõhutasite religioonitolerantsi tagamisel demokraatliku seadusandluse vajalikkust, samuti selle järgimise vajalikkust. Usun, et see on Euroopas küllalt mõistetav. Küllap aga olete sarnast loengut pidanud maal, kus demokraatlik seadusandlus puudub või kus seadusi luuakse, kuid ei täideta. Millele asetate rõhu siis?

Enamikus riikides esineb seaduse eiramisi, mõnel vähem, mõnel rohkem. Muidugi tõlgin ma eri paigus oma ettekande teksti vastavalt kontekstile. Eestisse tulles lugesin, tõsi, samamoodi nagu Inglismaal. Kreekas arvestan ortodoksse kiriku eripäraga. Saudi-Araabias ma esinenud pole, küll aga Malaisias. Muidugi on ühtne arusaam ühtse hariduse küsimus, Euroopa on midagi muud kui nt Hiina. Oluline on, et demokraatlikud seadused põhinevad üldinimlikel, inimühiskonda elada aitavatel seadustel.

Juune Holvandus