Inimene plaanib, Jumal juhib

Möödunud nädalalõpul loodust ja meie elukorraldust räsinud Monikaks ristitud torm tuletas vägagi ilmekalt meelde: kõik hoovad ei ole inimese käes. Suure looduse ja Kõigevägevama meelevallas tunnetab inimene, et hoolimata tehnika ja teaduse arengust ei ole iga samm juhitav. Oma sündmustetihedat agendat koostades unustame pahatihti selle.
Jälgides Monikaga kimpujäänud kodanike väljaütlemisi, jäi silma ühe tendentsina suhtumine, et riik peaks tagama turvalisuse. Mõnest intervjuust jäi mulje, et inimesed pidasid tõemeeli võimalikuks stiihia ärahoidmist. No kuidagi ajast ja arust, et üks lumetorm võib segada liiklust, korrigeerides päevaplaani! Inimene on ju looduse kroon!
Mina usun armastavasse Jumalasse ning ei arva, et Tema plaani osaks võiks olla kellelegi oma lastest kannatust pakkuda. Aga vahel tundub, et nii nagu üleannetule jõnglasele kulub väike sakutus ära, on vaja ka suurtele meelde tuletada alandlikku meelt. Plaane tehes tasub meenutada pastori sõnu kantslist: Kui Jumal lubab ja Tema tahab…
Tean omal nahal. Minugi nädal oli planeeritud teistsuguseks. Aga nagu välk selgest taevast ilmus Monika, lisaks veel lapse haigus. Ja põtkid mis sa siis põtkid, õige pea saab selgeks, et mõistlikum on plaanid realistlikuks kohendada. Aktsepteerides, et elu osaks ongi aeg-ajalt kriisi sattuda. Just nõnda, nagu kirjutatakse möödunud nädalal usuteaduse instituudi toimetisena ilmunud hingehoiu õpikus: «/…/ kriis tuleb luba küsimata, lööb segi tuttavad skeemid, tekitab hirme, jagab aja kahte: enne ja pärast /…/. Jumala abiga sättub elu rutiin taas rööbastesse.
Liina Raudvassar