Inimene on külvaja

Nii nagu igal taevakehal on oma kiirgus, mida me pimedal taeval näha võime, nii on mingi kiirgus ka inimestel, ehkki me seda nähtava valgusena inimese ümber ei taju. Ma usun, et me tunneme seda ometi kuidagi – kas mingi soojusena, osavõtlikkusena, siirusena, meeldivusena, sarmina, vaimu või hinge särana. Kui keegi meisse midagi head on suutnud istutada, meie hingesse rahu anda, siis oleme sellest kiirgusest osa saanud.
Inimest võiks mingis mõttes nimetada külvajaks. Terve elu ta külvab mingeid seemneid, kasvatab taimi, kitkub oma peenardelt välja need võrsed, mis talle ei meeldi või mida ta kasutuiks peab, kastab ning väetab oma külvatud seemnetest võrsuvaid taimi – ja lõikab oma töö vilja.
Samas oleme ka nagu põllumaa teiste külvatud seemnete jaoks – sest kõik me külvame mingeid seemneid, kes teadlikult, kes teadmatult. Nii nagu mesilane kannab õietolmu ühelt õielt teisele, ise seda teadmata, nii meiegi külvame kas häid või halbu seemneid teistesse inimestesse, meie omavahelistesse suhetesse, vahel koguni tulevastele põlvedele õnnistuseks või needuseks …
Trükikunsti leiutamine tegi võimalikuks igasuguste mõtete ja ideede säilitamise ja levitamise üle oma aja ja koha. Inimesele antud universaalne tarkus ei tarvitse enam minna koos temaga hauda, me võime lugeda mitu sajandit tagasi elanud tarkade õpetusi ja neid edasi anda oma lastele.
Kõik, mida me mõtleme, mida me vastu võtame sellest maailmast, kujundab meie hinge ja vaimu, ja lõppkokkuvõttes koguni meie välimust. Inimene, kes ei usu headuse olemasolusse, kes ei ole kunagi kedagi armastanud ega kellestki peale iseenda õieti hoolinud, muutub inetuks ja külmaks.
Malle Pärn