In memoriam Oiva Eljas Voutilainen

In memoriam
Oiva Eljas Voutilainen
(17.08.1945–11.06.2010)

11. juuni hommikutundidel jõudis jumalalaste lauda taevas Soome kiriku praost, Eesti kiriku pikaajaline toetaja ja sõber praost Oiva Eljas Voutilainen. Suur osa Oiva elutööst jäi Soomemaale – teenimine vaimulikuna koguduses ja toomkapiitlis, hiljem Kuopio koguduste ühenduste keskregistris juhatajana.
Aastaid teenis ta välissoomlasi Austraalias. Kirikutöö viis teda Saksa Demokraatlikku Vabariiki, Ungarisse, Rumeeniasse, Venemaale ning Eestisse. «See ei olnud tema jaoks diplomaatia, vaid eelkõige diakoonia ja teenimine,»  kirjutas järelehüüdes meie kiriku teine hea sõber praost Matti Järvelainen.  Oiva teenimist Eestis on tunnustanud president Ilves 2007. aastal Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga.
Oiva teenis vaimulikuna turiste Kreekas, Hispaanias, Türgis ja Tais. Olles Soome kiriku üks esimesi «internetivaimulikke», kõneleb seegi tema piiritusest armastussõnumi jagamisel.  
Oiva esimene käik Eestisse jäi aastasse 1978. Ta oli üks paljudest soome vaimulikest, kes vahendas abi ja julgustust raudse eesriide taha. Ilmselt me alles hakkame täielikumalt mõistma ja hindama, mida tähendab toonane Soome kiriku ja soomlaste toetus meile ning milleks see meid hoidis ja ette valmistas.
Oiva tihedam suhtlus Eestiga sai hoogu kümne aasta eest, mil sõlmiti ametlik sõprusside Nõmme ja Kuopio koguduse vahel. Sellesse aega on mahtunud hulk vaimulike, töötegijate, kooride, laste ja noorte vastastikuseid külaskäike ja unustamatuid koosolemise hetki avatud taeva all.
Nõmmel jäävad kõlama ta sügavasisulised jutlused ja uskumatult mahedatooniline bariton; meenutama aga kümned lastekodu lapsed, kes leidsid Soomest ristivanemad, valguse ja lootuse oma ellu; nähtava märgina aga Nõmme Lunastaja kirikule kingitud imekaunid tekstiilid.
Tagasihoidliku, kuid elutarga, alati hooliva, toetusvalmi ja armastavana on jäänud Oiva minu pere südamesse. Vennana, kes tihti unustas enda, et mõelda teistele. Ka väga raskelt haigena tõstis ta alati käe tervituseks ja õnnistussooviks. Tema viimased sõnad olid: «Aina pappi. Se on Jumalan lahja.» Olgu see meile, eriti kõigile vaimulikele julgustuseks, et on võimalik uskuda ja armastada ning sellega lõpuni minna.
Soovin armsale vennale südamest head laulmist taevakooris, Jumala soojust ja Kristuse igavest valgust teda ümbritsema. Mõelgu ta meile koos pühadega, et meiegi pärale saaksime.
Ove Sander