In memoriam. Edgar Siirak

2. detsembril kutsuti 96aastasena taevasesse isakodusse Edgar Siirak, üks vitaalsemaid ja emotsionaalsemaid mehi, keda tundnud olen. Suurte vuntside ning pikkade hallide juustega meenutas ta veidi Albert Schweitzerit. Ka Edgar oli omamoodi filosoof ja maailmaparandaja. Ta võis vahel iseenda ja teiste esinemisse nii jäägitult sisse elada, et see vana mehe siiralt nutma pani.
Edgar Siirak sündis 7. aprillil 1912 Viljandimaal Puiatu vallas käsitööliste peres. Kui ta oli viiene, viisid vanemad täide oma ammuse unistuse – ostsid Heimtali vallas laostunud, väheviljakate maade ja lagunenud hoonetega talukoha, mis ootas suurt ülesehitustööd. Viieaastaselt tuli Edgaril hanekarjas käima hakata, seitsmeselt sai tast karjapoiss, kaheteistaastaselt oli juba künnipoiss ja metsatööline.
Viljandi II astme algkooli lõpetamise järel pakuti talle kui andekale õpilasele võimalust Tartu koolmeistrite seminaris tasuta õppida. Kahjuks ei saanud seda kasutada, sest kodus ootas talutöö. Edgar meenutab: «Minule oli koolist ärajäämine rängaks löögiks, mis jättis hinge parandamatud haavad, sest süda põles hariduse järele, ehkki ka talutöö Viljandimaa kauni looduse keskel oli loov ja lootusrikas.» Koos vennaga käis ta kooris laulmas ning mängis orkestris alti.
Järgnes kaitseväeteenistus Tartu ratsarügemendis, kus eriliseks elamuseks sai osalemine Vabadussõja ausamba avamisel Suure Munamäe jalamil. Isa kõrval õppis ta selgeks pottsepa ameti, et teenida kooliraha Eesti Aleksandri Olustvere Põllutöökoolis õppimiseks. Lõpetamise järel 1938. aasta kevadel oli Edgar koos parimatega kutsutud president Pätsi vastuvõtule Kadrioru lossi.
Järgnes rida rahutuid aastaid erinevates töökohtades vaheldumisi põgenemisega mobilisatsioonide ja küüditamise eest. Stabiilsus saabus alles siis, kui Edgar koos vanematega 1958 Keilasse sovhoosi peaagronoomiks tuli. Esimene abielu, millest sündisid poeg Rein ja tütar Eva, oli kahjuks karile jooksnud. 1961 abiellus Edgar asumiselt naasnud Juta Vilkiga, kellega nad hakkasid ühiselt Keilasse Alajaama teele rajama oma kodu, mille külalislahkust on paljud kogeda võinud. Koos abikaasa Jutaga leidsid nad püsiva tee usu ja kiriku juurde. Tallinna Püha Vaimu kogudusse kuuludes laulis Edgar aastaid sealses kirikukooris.
Et abikaasa Juta oli 1949. aastal usuteaduse üliõpilasena Siberisse küüditatud, jätkas ta alguses salaja, pärast riigitöölt lahkumist juba ametlikult oma teoloogiastuudiumi. Kui õpetaja Raoul Ok’i surma järel jäi kolm piiritsooni kogudust vakantseks, ordineeriti Juta Siirak 1982. aasta veebruaris Harju-Madise ja Nõva koguduste õpetajaks. Tollal juba 70aastase Edgarigi jaoks algas uus ja imeline peatükk – peaaegu varemetes Harju-Madise kiriku ja koguduse ülesehitamine, mis vajab kindlasti omaette pikemat käsitlust.
17 aasta pikkuse aktiivse ja pühendunud kirikutöö oma abikaasa kõrval jutlustajana, juhatuse liikmena, ehitajana, remondimehena, autojuhina, varustajana, eelkõige aga tõsise palvetajana on Edgar Siirak ise kokku võtnud nõnda: «See oli tõeline elu ja tõeline töö, milles iga meie päev ja tund olid juhitud soovist ja kohustustest tuua vaimuvalgust ja armastust oma rahvale.»
Viimsele teele õnnistati Edgar Rannamõisa kirikust, kus ka nende abielu Jutaga oli laulatatud.
Igavene rahu anna talle, Issand!
Igavene valgus paistku temale!

Mihkel Kukk