In memoriam

 Lüneburgis Saksamaal on lahkunud igavikurahusse arvukate eestlaste hea sõber ja emalik aitaja Ija Hasselblatt.
Ija sündis 2. juulil 1928 Peterburis. Kui Ija oli pooleaastane, põgenes baltisakslasest ema temaga Tallinna. Siin õppis Ija saksa koolides. 1939 oktoobris asuti ümber Wartegausse, 1945 aga Lääne-Saksamaale Bielefeldti.  Haridusetee jäi  rahapuudusel pooleli. 1946. a lõpetas Ija sirmitegija väljaõppe meistrieksamiga. Temast sai esimene sirmimeister sõjajärgsel Saksamaal.
1957 abiellus Ija pastor Bruno Hasselblattiga. 33 aastat oli Bruno Münsteri Püha Urbani koguduse vaimulik. Perre sündisid kaks tütart ja poeg. Koguduses meest abistades pühendus Ija naistetööle. Ta armastas meenutada, kuidas raskuste tõttu tuli paljusid kirikutarvikuid kohapeal käsitsi valmistada. Pastori kodu oli kõigile avatud – eriti hädalistele, kellele Ijal alati aega ja hoolt jagus.
1990. aastal Lüneburgi kolinud pensionäripaar hoidis Eestiga väga tihedat kontakti. Seda aega iseloomustavad Ija elav huvi meie rahva saatuse vastu, arvukad reisid Eestisse, sõprade rohkus ka mehe emapoolses suguvõsas ja väsimatu abivalmidus, mida soodustas Ija sorav eesti keele oskus. Oma siiruse ja armastusväärsusega võitis ta kiiresti kõigi usalduse.
Pole liialdus, et Ija ja Bruno saabumine meie keskele sai otsustavaks tõukeks, et 90ndate alguses tekkisid sõprussuhted mitte ainult kirikuringkondade, vaid ka kahe linna – Lüneburgi ja Tartu – vahel.
Jumal kutsus Ija ära 26. mail, pärast aastapikkust rasket haigust, oma kodus, lähedastest ümbritsetuna. Teda matma kutsutud Lüneburgi St. Michaelise (Mihkli) koguduse emeriitpastor Wolf­gang Koch kirjutab: «Tema nägu oli surnuna nagu inglil.»
Inglitaoliselt heljugu Ija emalik headus meie keskel – seal, kus teda armastatakse ja mäletatakse.

Pastor W. Kochi kirjale toetudes
Kalle Mesila