Christian Zippert

30.10.1936–15.08.2007

Teade piiskop Zipperti surmast jõudis minuni hetkel, kui olin istunud kirjutuslaua taha, et jätkata temale mõeldud kirja. Umbes kuu aja eest olin kuulnud ta raskest haigusest, aga kirjutamist ikka ja uuesti edasi lükanud. Paari päeva eest sain teada, et ta on suremas. Alustatud kiri jäi lõpetamata.

Piiskop Zipperti südames oli koht ka meie maale ja kirikule. Esmajoones tänu temale on meil au ja rõõm olla Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kirikuga iseäranis lähedastes suhetes. Üks meie kiriku kolmest partnerkirikust on kaotanud oma ülemkarjase aastatest 1992–2000.

Olemata ise ajalooliselt Eestiga seotud, oli talle ometi südameasjaks toetada meie vabanenud maad ja kirikut. Seda tegi ta koos abikaasaga ka nõnda, et kutsus 12 aastat tagasi kaks usuteaduse üliõpilast keelekursustele Kasselisse ja võttis nad oma perre elama. Nõnda sai piiskop Zipperti kodust enam kui kuuks ajaks ka meie kodu. Tema kõrval ja juhatusel tegin esimesed tõsised sammud Saksamaa tundmaõppimisel selle kultuurilises, kiriklikus, spirituaalses ja teoloogilises rikkuses. Hiljem oli samasugune võimalus mu vennal. Piiskop Zippertist kujunes meile vanaisalik sõber, kellelt saime olulisi impulsse oma teele teoloogias ja kirikus. Minnes emerituuri, kinkis ta meile enamiku oma mahukast ja suurepärasest usuteaduslikust raamatukogust.

Õppisin piiskop Zippertit tundma ajal, mil ta oli olnud juba mõni aasta Kurhessen-Waldecki kiriku ülemkarjane. Sellele eelnes ustav töö Jumala sõna sulasena oma kiriku erinevates ülesannetes: koguduse õpetajana Michelbachis ja Marburgis, pastoraalseminari juhatajana Hofgeismaris ning Waldeck-Marburgi praostina.

Christian Zippertil olid iseäranis südamel jumalateenistus ning evangeelne vaimsus ja spiritualiteet. Selles osas kujundas ta evangeelse kristluse palet Saksamaal oluliselt. Juba tema doktoriväitekiri oli pühendatud jumalateenistuse teoloogiale. Õpingute järel liitus ta evangeelse Miikaeli vennaskonnaga ning oli emerituuri siirdumise järel Evangeelse Kiriku Saksamaal nõukogu kontaktisikuks evangeelsete kommuunide ning ões- ja vennaskondadega. Zippert osales uue evangeelse jumalateenistuse- ning lauluraamatu väljatöötamisel. Ka oli ta üks Lutheri piiblitõlke revideerijatest.

Zippert võttis suure tõsidusega ülesannet kuulutada Jumala sõna jutluses. Tema mõtte vaimulikust sügavusest ja tema keeletundlikkusest annab tunnistust ka mitmekesine vaimulik kirjandus. Viimaseks jäi raamat Tüüringi Elisabethist, kelle sünnist möödub tänavu 800 aastat. Selle kohta on ta ise öelnud: «Minu jaoks on iseäranis oluline, et võimalikult paljud inimesed näeksid selles imelises naises oma eeskuju.»

Piiskop Zippert pidas oluliseks oikumeeniat – suhteid usuõdede ja -vendadega teistel maadel, samuti suhteid teiste konfessioonidega, eriti katoliiklastega. Armastusest evangeeliumi ühendava väe vastu olid tema südameasjaks ka meie kirikute sidemed. Nõnda sai sellest nii kehalt kui vaimult suurest mehest, keda iseloomustas siiras tagasihoidlikkus ja lihtsus, meie sõber ja vend.

Üheks tunnustuseks Zipperti tegevusele oli tema kutsumine kuulsa Marburgi ülikooli praktilise usuteaduse auprofessoriks. Kuigi ta õpetas 2001. aasta sügisel nii Tartus kui Tallinnas, jäi kavatsus tulla pikemalt Eestisse paraku teostumata.

Christian Zippertit jäävad leinama abikaasa ja neli last peredega. Lohutagu ja kinnitagu neid ja ka meid, kes me mõtleme tänu ja austusega meie kiriku sõbrale ja vennale Kristuses, apostli sõnad: «… ei surm ega elu … suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.»

Thomas Andreas Põder