Ilma Eestimaata oleksin murtud

Lahkusin Eestist 2007. aasta oktoobrikuus. Tulin otse endisest töökohast, Keila taastusravikeskusest, Soome tööle. Elu- ja töökohavahetused toimusid kiiresti, ühe kuu sees.
Esimesed äraminekumõtted tekkisid 2000. aasta alguses, pärast abielulahutust, kui kolisin lastega Keilasse elama. See oli mulle raske aeg. Seljataha jäid kaksteist abieluaastat, ühine kodu ja ühiselt kujunenud harjumused. Tuli õppida ise toime tulema nii majanduslikult kui ka üksinda lapsevanemana.

Kes ma olen?
Tööl põlesin läbi, endine sõpruskond lagunes ja kodus esitasid väljakutseid pojad: üks murdeealine ja teine erivajadustega. Vajusin kogu selle koorma all põlvili ja hüüdsin ühel päeval Jumala poole. Siit algas minu elus suurte muutuste ja otsingute aeg. Esitasin iseendale küsimuse: kes ma olen?
Aastal 2002 asusin õppima sotsiaaltööd Tallinnas. Need õpingud kasvatasid ning kinnitasid minus soovi lahkuda Eestimaalt. Ehk mõjutas see, kui loengutes avanesid mulle Eestimaa sotsiaalne olukord ja ühiskonna tegelikkus. Nägin, et minu erivajadustega pojale on Eestis tulevikuks väga vähe võimalusi. Tundsin, et ei jaksa siin elada. Keegi polnud mulle õpetanud, kuidas sissetulekuid ja väljaminekuid planeerida ning jagada, kuidas argipäevas iseendaga ja elus ettetulevate raskustega toime tulla.
Kolisin esialgu üksinda Soome ja asusin tööle hooldajana puuetega inimeste külas Põhja-Espoos. Kahekümne aasta järel oli see esimene talv, kus tundsin, et saan lõpuks puhata ja olla ainult iseenda päralt. Käisin iga päev looduses, pildistasin, tantsisin kodus, nutsin, kirjutasin ja lugesin. Tundsin süüd, et olin jätnud kodumaa ja lapsed omapead sinna.
Poole aasta pärast kolis ka mu erivajadustega poeg Almar Soome. Mu elu siin ei olnud alguses sugugi kerge. Kuigi palk oli suurem, elasin ikkagi palgapäevast palgapäevani ja mõnikord vajasin laenugi. Maksin vanu Eestis tekkinud võlgu ning toetasin rahaliselt lapsi.

Turvalisus ja vaba aeg
Kogesin Soomes kahte asja, mida Eestimaal ei saanud: töö-ja isikliku aja kasutamisel olid selged piirid – töö ajal tehakse tööd ja vaba aeg on inimese isiklik ning püha aeg. Teiseks: lapsevanemana tundsin, et ma pole enam üksinda. Tööandja ja Espoo linna sotsiaalametnikud toetasid igati, et Almar pääseks eraldi elama ning mina saaksin keskenduda oma elu ülesehitamisele. See oli üllatav ja kergendav kogemus, et ühiskond hoolib minust ja minu elu läheb ka teistele korda.
Poeg saab nüüd Soomes toetatud elamise teenust ning eelmise aasta lõpus määrati talle Soome riigilt pension. Almari rahaasju korraldab ja hoiab Espoo linna määratud üldine eestkostja. Ees on võimalikud uuringud diagnoosi täpsustamiseks.
Pojale on tähtis, et ta saab käia Eestis, kasvõi Tallinnaski korra poodides ja vahel Oleviste kirkus noorteõhtul. Samuti on talle oluline osalemine kristlike noorte JäPe-päevadel. Enda sõnul soovib Almar aga elada siin Soomes, kus ta tunneb ennast turvaliselt.
Vanem poeg Alar jäi Eestisse ja on nüüd ise lapsevanem. Tema käib perega mul siin Soomes külas. Olen mõelnud, et kui temagi koliks perega Soome, siis oleks minu elu siin täiuslikum. Kuid austan tema valikut ja otsust jääda Eestisse. Südames imetlen Alarit ja olen tema üle uhke. Mina polnud nii tugev, et oleksin suutnud Eestis edasi elada.
Siin Soomes oli mul aega iseenda jaoks, nii käisin 2010. aastal Helsingis eestikeelses koguduses Tuuli Raamatu juures leerikoolis. Soomes elades olen leidnud ühenduse Jumalaga ja sõlminud rahu iseendaga. Alles siin, võõral maal, sain aru, kui tähtis on mulle Eestimaa ja minu juured. Unistasin, et kui mul täitub 50 eluaastat, kolin tagasi Eestisse. Südames soovin, et saaksin teha midagi Eesti ja meie rahva heaks.

Ühiseid juuri kasvatamas
Elul olid aga minuga oma plaanid. Aasta tagasi kohtusin Teijo küla piibliringis naabrimehega ja nüüd oleme kihlatud. Mu kihlatu on pärit Ida-Soomest, mina Lääne-Eestist Noarootsi vallast. Oleme otsustanud jääda siia, kus kohtusime. Teijo merehõnguline ilm ja männimetsad ning sood meenutavad mulle killukest lapsepõlvest. Teijo järved aga toovad mu kihlatule meelde killukese tema lapsepõlvekodu ümbrusest. Nii me kaks kasvatame ühiseid juuri sinna, kus kohtusime – meie sünnikohtade vahele.
Töötan Soomes lastekaitses ja olen riigi palgal. Siin on minu kodu, õpingud ja suhtlusvõrgustik. Teen vabatahtlikku tööd Salo koguduses, kus korraldame kord kuus eesti ringi. Teeme koostööd Helsingi ja Espoo koguduses toimivate eesti ringidega. Eelmise aasta lõpul liitusin Soome-Eesti Salo seltsiga, mille eestvedajaks on üle 30 aasta Soomes elanud ja õpetajana töötav eestlanna Taimi Mäntylä. Tähistame sel aastal 23. veebruaril koos Huittises (Tampere lähedal) asuva Soome-Eesti seltsiga Eesti iseseisvuspäeva.
Olen Soomes rohkem eestlane, kui olin seda varem Eestis elades. Keelega pole ma raskusi kogenud, küll aga oli ja on siiani raske kohaneda teatud erinevustega, mis tulenevad ühiskonnast ja kasvatuslikust taustast. Soome ühiskonnas on jah-sõna selgelt lubav ja ei-sõna kindlalt keelav ning inimesed usuvad seda. Eestlasena aga usun, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Suur erinevus on ka suhtumises haigustesse ja haige olemisse. Mind on kasvatatud nii, et nohu ja köha ning kerge gripp ei anna põhjust jääda töölt koju. Samuti oli mul alguses raske mõista, miks ehitatakse nii palju hooldekodusid ja lastekodusid ning miks paljud keskealised inimesed näevad oma vananemist hooldekodus. Nii siin- kui sealpool lahte on omad miinused ja plussid, omad head ja vead. Midagi lõplikult head ja täiuslikku ei ole maa peal olemas.
Ma armastan Eestimaad, vajan eesti inimesi, eesti keelt ja Eesti toitu. Telesari «Õnne 13», ajaleht Eesti Kirik ja Pereraadio kuuluvad lahutamatult minu argipäeva. Hing nõuab, et kasvõi kord kahe kuu tagant saaksin käia Eestimaal – see on minu maine jõuallikas. Ilma Eestimaata oleksin ma välismaal murtud.
Anneli Tamme