Igapäevane tänulikkus

Iga uut päeva tervitades ja õhtul magama heites on ikka põhjust tänulik olla. Sügavmõtteline keldi palvegi ütleb: «Sa oled mu toonud eilsest ööst tänase päeva kaunisse valgusse, et rõõmustada mu hinge ja teha mulle äraarvamatul hulgal head.» Just möödunud nädalal märkis tänulikkuse vajadust kaks tähtpäeva: õpetajate päev ja lõikustänupüha. Mõlema sisuks on märgata elus olulisimat, igapäevast leiba meie toidulaual ja teadmisi-oskusi, aga ennekõike nende andjaid. See sõnum puudutab kõiki inimesi, olgu nad siis kristlased või sootuks ateistid.  
Ajakirjanik Maire Aunaste on kirjutanud tänulikkusest: «Aeg-ajalt peaksime tugevad olemise kõrval julgema ka nõrgad olla. Tuleb iseendale tunnistada oma kaotusi, valestivalimisi, laiskust ning oskamatust eristada head halvast. Aega pole tarvis üksnes eluks, vaid ka elu üle mõtlemiseks, sest muidu ei oskaks me olla tänulikud. Selle eest, mida inimesed on meile andnud, nende hetkede eest, mida oleme märganud, ilu ja valu eest, mida oleme enesesse nii silma kui südamega püüdnud.»
Kui 6. oktoobri Eesti Päevalehe kultuurileheküljelt turunduskommentaariks tituleeritud artiklit lugesin, olin segaduses ja nördinud. Võib-olla ei saa ma naljast aru ja olen liiga tundlik, aga mulle tundus lugu olevat pigem halb pila, kui soovitas rottideks kostümeeritud vaimulikel hakata kirikule annetusi koguma. Mis on sel aga tänulikkusega pistmist? Aga niipalju, et küsida, kas jutu autor märkas olla eneses tänulik «kirikurottide» üle, keda pilades enesele tähelepanu tõmbas. Paraku märkab sarnast käitumist liiga sageli.
Rita Puidet