Humanistlik mõtlemisviis ja teoloogiline haridus

Olgu kohe tunnistatud, et esimest distsiplinaarsel kujul pole mulle kunagi õpetatud ning teine puudub. «Distsiplinaarsuse» all on siinkohal mõeldud kõigi asjasse puutuvate küsimuste süstemaatilist läbivõtmist, «teoloogilise haridusena» usuteaduse aluste tundmist peatükk-haaval ja arendamist mingi profiili järgi koos elulise kogemusega selle tundmise rakendamisel. Viimane võib seisneda diakoonias, kuid mitte vähem ka misjonis.
Mõlemad ülesanded on rasked näiteks juhul, kui inimene on mentaalselt juba olemise teisel poolel ja tema perekond ei taha, et teda läheks vaatama küllalt lähedane inimene, kelle juuresolekust enam abi ei ole.
Võimalik aga, et selliseid ülesandeid tuleb lahendada koguni sagedamini kui uurida usuteadust niisuguse sügavuseni, kus saavad selgeks kas või ühe õpetuse põhimõisted.
Kust tuleb süstemaatika?
Kui suur või kui minimaalne peab olema see mõistete ja oskuste hulk, millest piisab arusaamiseks kaasaegsest füüsikast, on tegelikult kokkulepitav. Osa mõistetest, nagu näiteks vedelik, on väga vanad juba Archimedese aegadest, osa jällegi noored nagu kvantvedelik (u 80 aastat).
Olgu vedeliku näiteks vesi. Temas saab jälgida mitmeid ainetega toimuvaid protsesse: aurumist, destillatsiooni, soojusülekannet, sooldumist jne. Igal protsessil on oma parameetrid, nagu näiteks keemistemperatuur, elektrijuhtivus jt.
Erinevalt veest, mis on nii-öelda köögikraani-nähtus, on kvantvedelik leitav vaid nendes suhteliselt vähestes laborites, milles saavutatakse ülimadalaid temperatuure (alla 1 K teatava rõhu juures). Nii või naa tuleb füüsika mõistmiseks tunda soojusõpetust – ka siis, kui soe on tegelikult ülikülm.
Oskuste all pean ma silmas rohkemat kui tinavalamist, kuid see «rohkem» ei pea sugugi tähendama kodust laborit. Oskuste hulka tuleb arvata ka elektri- või veekulu arvestamine, efektiivne ventilatsioon jne, s.t kõik, mis nõuab koduses majapidamises arvestamist ehk matemaatikat.
Teoloogias kuuluvad üldiste oskuste hulka matmine ja surnu meelespidamine. Viimane on omandatav varem kui matmine, mis on raske töö juba füüsiliselt. Väga üldiselt sõnastades tähendab matmine kurva kohustuse täitmist, süstemaatika ses suhtes on aga matmiskommete järgimine sõltuvalt kadunu soovist ja leinajate usulisest doktriinist.
Keegi peab niisugused asjad ära õpetama võimalikult vara, ajaliselt võib-olla isegi enne leeritamist. Kuna seda teeb enamasti mõni ülejäänutest märksa vanem inimene, siis tema ongi paljudele meist esimene süstemaatika õpetaja. Tema õpetab kombeid ja järelikult ka tolerantsi teiseusuliste suhtes ning oma usu ajalugu.
Humanistlik mõtlemisviis
Võin julgesti kinnitada, et mulle ongi õpetatud just oskusi ja kombeid ehk kui me, vastuvõtukomisjoni liikmed, detekteerisime Tartu ülikooli usuteaduskonna taastamisel 1991–1992 eeskätt tulevaste diplomeeritud teoloogide silmaringi avarust, siis nüüd arvan ma teisiti. Väga probleemne on jääda ootama, millal lisandub keeleoskusele ja teoloogiliste doktriinide ajaloole ning olevikule praktiline kogemus maapealsete asjade korraldamisel. Tegelik elu liigub kiiremini, kui on läbitav akadeemiline õppekava.
Humanistliku mõtlemisviisi mõistestiku baasiks on inimlikkus. Ühenduses viimaste presidendivalimistega on üritatud seda mõistet koguni politiseerida, näitamata ära, mis on humanismi sisuks. See on libe tee, sest niiviisi muutub humanism operatsionaalseks, s.t teda võidakse hakata kasutama väga pragmaatilistel kaalutlustel.
Kõige käepärasem näide on sõda kui tsivilisatsiooni levitamise tööriist. Eesti jaoks tuleb säärase tööriista toimest arusaamiseks eristada 1) armee ekspeditsioonikorpust, 2) invasioonivägesid, 3) okupatsioonivägesid ja 4) kolonisatsiooni. Kõik nad on seotud inimkaotustega.
Kübersõda on saatanlikum, sest ta deformeerib inimese kommunikatsioonivõimet ning järelikult ka julgeolekutunnet. Kübersõda «väljendub» piinamises. Kuid polegi vaja sõda, sest inimene võib sulguda, koguni siit ilmast lahkuda ka seesmise avarii tõttu.
Milles seisneb sellistel puhkudel inimlikkus? Kui heategude mälestamises ning teisest inimesest lugupidamises, siis konfliktsituatsioonide seletamisel jääb neist väheseks.
Gustav Suits mattis oma ema jaanuaris 1912. Luuletus «Kerkokell» on kirjutatud sama aasta teisel poolel Helsingis. Ema haual käis Suits aga vaid mõned korrad, usutavasti 1927, võib-olla ka 1921. Küll on teada külarahva pahameel seeüle, et ta seal ei käinud. Miks? On oletatud, et põhjuseks oli vastasseis Gustav Suitsu ema ja väimehe vahel. Samuti on võimalik, et Suits häbenes oma lelle, kes oli joodik, kuid kellamehetöö kõrval hooldas ka surnuaeda ja ehk ootas, et vennapojast professor tasub omaste haudade korrashoidmise eest.
«Kerkokell» kajastab seega inimlikke tundmusi aastal 1912; hilisemast pole meil muud kirjalikku teadet kui Suitsu lelle pahane märkus Suitsu õemehele, et «kas professori hra ei tea, et ka hauad tahavad kohendata». Kaugemale positivism ei ulatu.
Humanismi ajaloolises mõttes võib õpetada üldajaloo raames, aga kuna Eestis on humanismi arengut uuritud peamiselt ja väga intensiivselt vaimuliku kirjasõna arenguloo kaudu, siis meil on ehk otstarbekam õpetada humanismi osana eesti kirjakeele kujunemisest ja maarahva õpetamisest.
Kolmas võimalus, õpetada humanismi üksikute mõistete (nt kaastunne, ligimene jt) kaupa, eeldab selgust küsimuses, millise aine alla need mõisted kuuluvad ja kui kaugele tohib näidetes minna eraelu üksikasjus. Otsustades nii, et eraelu on eraasi, tuleb võib-olla õpetada hoopiski diskreetsust, s.t vaikimist.
Käesolevate ridade lugejal tekib ehk tahtmine saada teada, miks on eespool toodud näiteid just füüsikast. Põhjus on küllalt lihtne. Füüsikute hulgas leidub õpetlasi, kelle jaoks Jumala-probleem pole «metafüüsiline». Tuntuim nendest on vist Albert Einstein. Nõndasamuti on olemas füüsikuid, kelle seisukohalt Jumal ei puutu asjasse, sest ta pole materiaalne. Selliste piirile jäi Vitali Ginzburg.
Omalt poolt tahtsin näidata, kuidas alusmõistete õpetamine on märksa üldisem probleem, kui see mahub kõigest ühe aine õppekavva ning sõltumatult sellest, kas me lepime alusmõistete arvus ja funktsionaalses sisus kokku või mitte. Ära tuleb nad õpetada kõik, sest vastasel korral tekib meis hirm teadmatuse ees.
Inimlikkus pole ju midagi üleloomulikku, nagu pole seda ka ülikuuma plasma kooshoidmine ülimadalatel temperatuuridel talitlevate magnetite vahel. Esimene on parameetriks meie igapäevases käitumises, teine tehnoloogilises progressis.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane