Hingesantide aeg

Kui ilmad külmemaks lähevad ja udulaam mööda karjamaid ujub, ilmuvad nad välja. Eks ikka selleks, et ellu jääda. Küsivad raha, leiba või muud toitu, öömaja. Mõned valetavad musta valgeks, mõned on purjus. Olen mõelnud, et valmis vastuste kõrvale peaksin hakkama kokku panema ka valmis pakke.
Ülemöödunud pühapäevase teenistuse järel jagasin koguduserahvaga oma muljeid Soomest Kotimaa toimetusest ja Nelijärvelt koguduse juhatuseesimeeste konverentsil kõneldust. Kaht inimest see teemadering ei kõnetanud, neile tegi hoopis muret fakt, et riik ei maksa enam matusetoetust. «Tehke midagi,» hüüdsid nad, «seiske inimeste eest!»
Ma küll õnneks olen varemgi kohanud inimesi, kes peavad loomulikuks, et sa oleksid valmis kohe nende silme all ristile minema ja seal ka surema. Aga osa kohalviibivast kogudusest oli esiotsa šokis.
Alles mõni hetk hiljem tekkis arutelu, kus kõneldi, et linade vahel auku kedagi ei aeta, et mingisugust ühekordset toetust sotsiaalabist ikka saab ja et kiriku esmaseks eesmärgiks on evangeeliumi kuulutamine. Ei tulnud meeldegi küsida, kellele matusetoetust tarvis on, eks see ikka elavate probleem ju ole.
Aja möödudes olen juhtunu eest tänulik. Mitte teadmisest, et pühapäevast pühapäeva võib meil kirikupingis istuda rahvast, rusikas taskus, vaid sellepärast, et nad oma auru koguduse keskel välja lasid. Kus siis veel?
Kui ma koolis käisin, kõneldi põhiliselt mardi- ja kadrisantidest, kes pilli ja pulliga rahvalt head-paremat välja noolivad. Eks tegelikult hakkasid sandid juba mihklipäevast käima ja teevad seda vähemalt vastlani välja. Õnneks mitte ainult selleks, et ennast elus hoida.     
Mari Paenurm