Hingede keeles

Käes on pimedad, udused ja sumedad ajad. Õunamoosid on selleks aastaks jälle keedetud, toonekured lõunamaareisile saadetud ja hing ihkab õues ringijooksmise asemel sooja toanurka pugeda.

Aasta kellaosuti näitab hilissügist. Aega, mil näikse kaduvat kõik ajalik – linnulaul ja lilleõis, ei-tea-millest tekkinud suvised rõõmupuhangud ja niisama kergemeelsed naljatlused. On saabunud aeg välismaailma imetlemise asemel enda sisse vaadata. On hingedeaeg Eestimaa üle.

Nii nagu sügisel pärandab loodus meile oma küpseid täidlasi vilju, nii saame ka hingedeajal osa ühest meile edasi antud pärandist, esivanemate pärandist. Süütame küll hingedeööl küünlad ja mõni jätab ehk igipõlisest harjumusest lauagi kaetuks, kuid paljukest oskame tänapäevases mürarohkes virrvarris mõelda sellele, mis on hingedeaja tegelik tähendus?

Millest meie oma esivanemate hinged meile kõneleksid, kui neid kuulda oskaksime, kui me sarnaselt oma vanavanavanematele oskaksime pisut rohkem nende keelt? Milline oleks nende sõnum meile, elavatele hingedele, kes me tegelikult kipume inimlikult arvama, et meie elu on peaaegu igavestikestvalt pikk.

Et meie valud ja kannatused on suuremad ja teistsugusemad kui ühegi teise elanud või elava inimese omad ja meie rõõmud seninägematud. Ja mida on endale kõige raskem tunnistada – eks me tunne end isegi vahel teistest väärtuslikuma ja erilisemana. Põhilised päevasisustajad ja meeleköitjad – reality-show’d, naistevahetused ja kübersõbrad – on meie ajastu peeglid, mille kõrvalt on ununemas midagi jäävamat, püsivamat, igikestvat ja põlvest põlve edasipärandatavat.

Maises ühiskonnas elades on hingedeaeg selleks, et mõista: kõik meie rõõmud ja kannatused on juba täpselt samamoodi rõõmustatud ja kannatatud sadu tuhandeid kordi meie esivanemate poolt ja saavad täpselt samasugused olema meie järeltulevatele põlvedele tulevikus.

Inimese elu ajaliku piiratuse, tema lühikese kestuse tegelik tähendus vist seisabki selles – just nii saan aru Kristuse ühest olulisemast sõnumist – et millalgi ei tohi öelda: nüüd on miski juhtunud lõplikult ja parandamatult. Kui vaid sellesse uskuda ja väga tahta, on parandatavad kõik maised eksimused ja ületatavad kõik meie tehtud vead. See ei vähenda kahetsust, mida südame piinlemised meile annavad, kuid usk sellesse sõnumisse kingib meile midagi fundamentaalset ja olulist – lootust.

Seega – kõik hea ja halb, mis meie elus on, on olnud tuttav paljudele meie esivanematele nende endi eludes. Just niisugune elu ongi. Hingedeaeg justkui manitseks: ärgem muutugem üleolevateks ja hoolimatuteks oma õnnepäevil ja ärgem heitkem meelt tusatundidel.

Ei saa elada vastutust kandmata oma tegemiste ja mõtete pärast, mitte vastutada eelmiste ja tulevaste põlvede ees – oma esiisade ja laste ees. See on justkui taevane leping, mis on sõlmitud ammu enne meie – ja võib-olla ka meie esiisade – sündi ja mis aitab hoida elu järjepidevust siin hilissügiseselt sombusel taevaalusel maal. Nii ongi hingedeaeg meile selleks, et taipaksime – valgustades ühel novembriõhtul küünaldega teed oma esivanemate hingedele, valgustame me tegelikult teed omaenese hingele tema lühikesel maisel rännakul.

Maret Maripuu,

,

Tallinna Jaani koguduse liige