Head ja halvad müüdid

Müüdid on osa elust. Ma ei pea silmas (usulist või teaduslikku, irratsionaalset või ratsionaalset) võltsi ettekujutust reaalsusest.
Müüt lihtsustab reaalsust, kallutab seda positiivselt või negatiivselt, kuid ta toimib nagu mitmed teisedki ettekujutused meie elus (nt ideaalid, eesmärgid, uskumused, tajud, lootused, hirmud), mille headust ei tuleks mõtestada lähtuvalt «tõesusest».
Positiivne müüt (ettekujutus, uskumus, lugu) aitab elada ja tegutseda, tõstab enesehinnangut, tugevdab minapilti, annab ühiskonnaliikmetele jagatud tunded ja identiteedi. Negatiivne müüt (vähemalt enda kohta) halvab, lagundab ja alavääristab (ehkki ettekujutusena vaenlasest, vastasest või konkurendist võib toimida ka positiivselt).
Absoluutselt objektiivse, ratsionaalse ja realistliku minapildiga me ei suudaks toimida. Kui depressioonis inimesele tundub elu mõttetu, aitavad sõbrad ja terapeudid teda patoloogiast välja, sisendades talle müüti, et «maailm on parem paik, kuna ta täidab ainuomast missiooni» (ükskõik kui märkamatut ja tunnustamatut), et temaga on kõik hästi, sõltumata sellest, mida teised inimesed arvavad, ning selles, kes ta on ja mida ta teeb, on ta ainulaadne ja asendamatu. Nii võib ka üle pingutada, kuid ilma positiivselt kallutatud ettekujutusteta iseendast ja elust ei ole võimalik olla hingeliselt terve.
Ühiskonnas toimime samamoodi, ainult müüdid on teistsuguse sisuga. Realistlikult mõeldes teevad meie töid peagi teised, tervis kaob ning ühel päeval ühiskond toimib edasi, nagu meid poleks olnudki. Et selline realism on emotsionaalselt halvav, on meil müüt rahvusest ja kultuurist, mis ei alga ega lõpe meie individuaalse maise eksistentsiga. Müüdid seovad meid nendega, keda enam ei ole (esivanemad), ja nendega, keda veel ei ole (järeltulevad põlved).
Tänu müütidele saame tunda end kõrgemal, üle igapäevasest, ning mõtestada enda tegevuste väärtust lahus inimlikust ja hetkelisest. Nii tuleme toime raskustega töökohal või lapsevanemana ning oleme valmis andma elu lahinguväljal. Me elame edasi (rahvuse ja järeltulijatena) ka siis, kui ei teosta ennast, kaotame tervise või elu.
Ehkki müüdid hõlmavad minevikku ja tulevikku, toimivad nad alati «praegu», sest me oleme vaid ühes ajahetkes korraga. Müüdid toimivad ka vaid «siin», sest me asume korraga vaid ühes füüsilises kohas.
Mitte keegi pole kunagi «näinud» maailma, Euroopat, rahvuskogukonda, eestlust või kodanikuühiskonda. Ent müütilised ja lihtsustatud ettekujutused sellistest inimkooslustest on ilmselt meil kõigil olemas. Nad korrastavad kaost ja korratust, mis muidu meie ümber oleks, annavad lihtsustatud ettekujutuse moraalsest heast ja halvast, milleni objektiivselt ja ratsionaalsete meetoditega me ei pruugiks (ega ilmselt tahakski) jõuda.
Mõnda müüti on järgida lihtsam kui endale või teistele tunnistada. Näiteks müüti noorusest lahus inimese vanusest. Noorus kui elulaad, meelsus, mõtteviis, kultuuriline maitse, riietumis-, tarbimis- ja käitumisviis, mille kohaselt inimene saab olla «noor» mis tahes vanuses.
Või et asjad ja raha teevad õnnelikuks… Facebook on ainult üks paljudest võimalustest esitleda oma tarbimisvõimekust ja tajuda seda võrdluses teistega.
Jagatud müüdi puhul tajume, et isegi siis, kui me ei tunne end rohkemate tarbimisvõimaluste juures sisemiselt õnnelikumana, tõlgendavad paljud teised seda suuremate võimaluste ja parema eluna.
Seetõttu tasub olemasolevat võimekust esitleda. Mida rohkem tunneme end puudutatuna teiste inimeste tarbimisvõimekuse väljanäitusest või oskame enda oma eksponeerida, seda tugevamaks kasvab tarbimismüüt meie vahel.
Tarbimismüüt ei tundugi väga müüdina. On ju maja ehitada tänapäeval lihtsam tänu parematele töövahenditele ja materjalidele. Kodu või aeda kujundada samuti. Nii tundubki enesestmõistetav, et meie elu on parem kui varasematel põlvedel, sest tehnikat, ressursse ja võimalusi on enam. Mida suurem pood, rohkem kaupa ning suurem kaupade valik ja ostukorv, seda õnnelikum elu.
Müütide puhul pole tähtsad tagajärjed – kas asjad tõesti teevad õnnelikuks, kas üksikisik mingilgi moel muudab maailma, kas järeltulevate põlvede elu üldse on tänapäevasest rahvuskultuuri säilitamise püüdest positiivselt mõjutatud –, vaid see, kuidas müütidesse uskuvad inimesed end üksteise suhtes siin ja praegu tunnevad.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist