Hauakivi väärikale kirikuõpetajale

TOIMETUSE POSTISTTahan pajatada kirikumehest, kauaaegsest Põltsamaa kirikuõpetajast assessor praost Herbert Kuurmest.
Mina sündisin 1937. aastal, kui tema lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna. Kohtusin temaga 1941. aastal, kui isa tõi ta Pauastvere külla Terase tallu minu kaheaastase õe ärasaatmisele. Minu, nelja-aastase plika imestus oli suur: «Nii noor, pikk ja kena mees, ja juba kirikuõpetaja!» Teadsin, et kirikuõpetajad on vanad, pikkade mustade habemetega. Nüüd selline noor ja imekena mees!
Mäletas kõiki
Õpetaja Kuurme on Põltsamaa kalmistule matnud ka 1960. aastal minu vanavanemad, 1980. aastal isa ja 1986. aastal ema. Viisin ema septembrikuul Sakust Põltsamaale. Õpetaja Kuurmet polnud kodus. Helistasin ja teatasin talle, millal ema suri ja millal tahan matta. Talle oli aeg sobiv. See oli ainus jutuajamine. Matusel rääkis ta emast-isast ja ka vanavanematest kõik, mis vaja. Ta tundis kõiki inimesi. Põltsamaa linnas polnud inimest, kelle elulugu oleks talle teadmata.
Mäletan, kui H. Kuurme mängis minu kasuisa puhkpilliorkestris Põltsamaal. Siis kutsuti kasuisa julgeolekusse ja seati valiku ette: «Kas lahkute orkestrijuhi kohalt või lahkub Kuurme orkestrist!» H. Kuurme oli viisakas ja lahkus – kasuisa juhatas orkestrit edasi.
Kasuisa asutas 1959. aastal 50 õpilasega Põltsamaa lastemuusikakooli, mille on lõpetanud ka Asta ja Herbert Kuurme kolm poega ja tütar Tiina. Tõnis Kuurme mängib praeguseni Hortus Musicus’es erinevaid puhkpille, Tiina Kuurme on Tartus muusikaõpetaja.
Asta Kuurme oli minu esimene inglise keele õpetaja. Kahju, et ka tema pidi 1950. aastal koolist lahkuma. Tollal ei peetud normaalseks, et kirikuõpetaja abikaasa õpetab nõukogude noori. Asta Kuurmega oli Põltsamaa kirikukooris laulnud minu ema, kui oli 1956. aastal Siberist tagasi tulnud.
Korjandus mälestuskivile
Minu südant vaevab mure. Elan Sakus ja sõidan bussiga Põltsamaale. Esimene käik on surnuaeda vanavanemate hauale. Edasi vanemate ja mehe viimsele puhkepaigale ning sealt Herbert Kuurme hauale elupuuaias. Kahjuks ei käi tema lesk Asta Kuurme enam väljas. Kas ei oleks võimalik, et lugupeetud kirikuõpetaja hauda hooldaks kogudus? Praegu on seal tagasihoidlik nimetahvel.
Alles hiljuti vestlesin praeguse õpetaja Markus Haameriga. Ta teatas, et H. Kuurme hauale on kavas panna mälestuskivi, mis maksab üpris palju. Tegin tagasihoidliku annetuse H. Kuurme fondi. Lähen 2008. a veebruaris uuesti Põltsamaale ning teen suurema annetuse ja lähen ka kirikusse. Loodan ja ootan väga, et veebruariks on H. Kuurme hauaplats hooldatud ja talle väärikas mälestuskivi pandud!
Kutsun kõiki põltsamaalasi ja eesti inimesi tegema mälestuskivi panekuks annetust – kas 10 või 25 krooni! Nii koguneks soliidne summa.
Kui kasuisa 1999. a juunis suri ja Tallinna metsakalmistu mändide alla maeti, oli leinajate ja ärasaatjate hulgas ka tema eakaaslane Herbert Kuurme. Olen talle selle eest siiani tänulik. Matusetalituse viis läbi Rapla õpetaja Mihkel Kukk. Rapla kiriku ees oli kasuisal teeneid.
Puhake rahus, vaprad töömehed Voldemar Lemmik ja Herbert Kuurme! Olgu kodumaa muld teile kerge!
Mai Velt