Haritus – kohustus või võimalus? Religiooniõpetus vajab mõistlikke lahendusi

Ei ole põhjust kahelda ei regionaalminister Kiisleri ega haridus- ja teadusminister Lukase siiras soovis näha Eesti kasvavat noorsugu praegusest palju enam hindamas moraalseid ja igavikulisi väärtusi.
Kristlasena on see loomulikult ka minu soov. Erinevalt Lukasest näeb Kiisler lahenduse ühe osana kohustuslikku religiooniõpetust. Tundub, et selles küsimuses ei saa valikute tegemine IRLi sees olema lihtne, sest alles 2005. aasta sügisel ütles ka tollase Res Publica noorteühendus välja selge seisukoha kohustusliku religiooniõpetuse vastu.
Allkirjade kohustus ka kunstiajaloo õppimiseks?
Kooskõlastusringil olevas uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus ei ole haridus- ja teadusministeerium religiooniõpetuses praegu kehtivat korda (see aine on koolile kohustuslik siis, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15, ja õpilasele on aine vabatahtlik) sisuliselt muutnud, muudetud on vaid õppeaine nimetus usuõpetusest religiooniõpetuseks. See jääb aga paraku poolikuks lahenduseks.
Kõigest kaks aastat tagasi käskis tollane õiguskantsler Allar Jõks kõrvaldada Tartu Treffneri gümnaasiumi humanitaarsuuna õppekavast usundiõpetuse, viidates, et maailma erinevaid religioone võrdlevalt ja neutraalselt tutvustav õppeaine ei tohi olla kohustuslik isegi nendele, kes vabatahtlikult on mingi õppesuuna koolis valinud.
Tuleb tõdeda, et tollal meedias moraali eestkõnelejaks nimetatud õiguskantsleril oleks olnud küsimuse lahendamiseks ka teisi õiguslikke valikuid. Paraku jääb analoogiline probleem lahendamata ka uues seaduseelnõus ning nii võib edaspidigi ühes õppesuunas tutvustada võrdlevalt küll erinevaid poliitfilosoofiaid, aga mitte erinevaid usundeid.
Nagu tollane vaidlus näitas, algab kõik mõistete valest kasutamisest. Kehtivates seadustes kasutatav mõiste «mittekonfessionaalne usuõpetus» on oma olemuselt ju nonsenss. Usuõpetus saab olla ainult konfessionaalne, konkreetse konfessiooni seisukohti ja õpetust tutvustav aine.
Religiooniõpetus (usundiõpetus) tutvustab aga võrdlevalt ja neutraalselt erinevaid usundeid, nende ajalugu, vastastikuseid seoseid ja positsiooni eri ühiskondades. Kui ta jääb tavaliseks valikaineks, siis võib tekkida küsimus, miks peaks ta üldse olema seaduses eraldi ära nimetatud. Tundub, et tema olemuse üheseks tõlgendamiseks on praegu siiski regulatsioon seaduse tasandil vajalik.
Erakooli vabamad valikud
Seaduste järgi ja ka uues eelnõus ei ole üheselt selge, kas erakool võib konfessionaal­set usuõpetust anda või mitte ning kas praeguse «mittekonfessionaalse usuõpetuse» õpetamiseks on vaja koguda toetusallkirju. Tuleb märkida, et konfessionaalset usuõpetust antakse koolides suures hulgas Euroopa riikides ning enamikus neist tuginevad riigi, kiriku ja kooli õiguslikud vahekorrad samasugustele põhimõtetele nagu Eestiski.
Eestis tähendaks konfessionaalse usuõpetuse võimaldamine munitsipaalkoolis (alternatiivina või lisaks religiooniõpetusele) mitmete keeruliste probleemide tekkimist. Esmajoones on need seotud finantsküljega – kes selle õppe kinni maksab, kas kirik või lapsevanemad või mõlemad üheskoos?
Võib arvata, et selle probleemi võimalikust lahendamisest hoolimata hakatakse tõstatama ka küsimust üldse selle aine sobivusest avalik-õiguslikku kooli. Nii oleks sellise võimaluse sätestamine seaduses praegu kardetavasti liiga ennatlik samm ja seetõttu ei ole seda eelnõus ka tehtud.
Küll aga ei tohiks neid küsimusi tekkida erakoolide puhul ning kui mingisse konkreetsesse konfessiooni kuuluvad lastevanemad on asutanud eragümnaasiumi, oleks põhjendamatu keelata riigi poolt sellises koolis konfessionaalse usuõpetuse õpetamine. Uus seadus peaks selle võimaluse selgelt andma, ilma et juristidel võiks taas tekkida erinevaid tõlgendusi.
Uuest seadusest tuleneb ka üks positiivne muudatus – religiooniõpetus saab üleriigiliselt ühtse õppekava. Milline selle kava sisu saab olema, on kindlasti edasiste tõsiste arutelude teema. Kindlasti tuleks aga ka siin pidada õigemaks, et erakoolidele jääksid selle kava rakendamiseks vabamad käed.
Kohustuslikkus vs kvaliteetne valik
Me ei vaja sellist religiooniõpetust, mis lastele tundub pealesurutuna ning mille õpetamiseks koolid peavad sunniviisiliselt leidma kellegi, kes seda ainet vähemalt miinimumtasemel suudaks õpetada. Religiooniõpetus peaks olema selline, mille vajadus on enesestmõistetav nii õpilastele kui koolile.
Eesti on küsitluste järgi üks vähem religioosseid riike Euroopas. Avatud Euroopas ja avatud maailmas ringikäimiseks ei ole see aga mingi õigustus meie religioonialaste teadmiste puudumisele või vähesusele. Haritud eesti noor või täiskasvanu peab suutma adekvaatselt tajuda ümbritsevat kultuuriruumi nii Itaalias, Iisraelis, Iraagis kui Jaapanis.
Peame ühiselt jõudma selleni, et kooli jaoks on prestiiži küsimus pakkuda kvaliteetset religiooniõpetust ja õpilase jaoks on prestiižne seda ainet õppida. Harituks saamiseks peab olema võimalus. Kohustus võib anda sageli pöördvõrdelise tulemuse.

Erik Salumäe,
riigikogu liige (Reformierakond)