Haldusreformi äpardus Lõuna-Läänemaal

Haldusreformiga on mitmel pool Eestis kaasas käinud hulk kurioosumeid, ebaloogilisi liitumisi ja arusaamatuid nimevalikuid. Mind häirib kõige rohkem, et Mandri-Eesti väikseim maakond Läänemaa jääb veel väiksemaks, aga suurim maakond Pärnumaa saab veel suuremaks, sest Lihula ja Hanila vald liiguvad Pärnumaa koosseisu.
Haldusreformi on tehtud piitsa ja präänikuga, piitsaks 5000 elaniku nõue, präänikuks toetus ühinevatele omavalitsustele ja preemia omavalitsusjuhtidele. Riigihalduse minister Mihhail Korb kiitis 5000 elaniku nõuet riigikogu ees väga lakooniliseks ja arusaadavaks. Sama hästi võib seda nimetada primitiivseks ja sisuliselt arusaamatuks. Läänemaal kui Eesti ühe hõredama asustusega ja jätkuvalt tühjenevas piirkonnas poleks küll pidanud nii jäika nõuet püstitama – siis võinuksid Lõuna-Läänemaal ühineda vaid Lihula ja Hanila vald.
Kahetsusväärselt jäeti Lihula ja Hanila muu Läänemaa poolt üksi, sest kogu Läänemaad hõlmava omavalitsuse teke mitmesugustel põhjustel nurjus. Lihula ja Hanila vallajuhid on hiljem väitnud, et neile on pidevalt eraldatud kõiki ressursse ebaõiglaselt vähe. Neist põhjendustest võib siiski välja lugeda ka teatud jonni, kättemaksuhimu ja seegi näitab, kui emotsionaalne ja juhuslik on praegu Lõuna-Läänemaal toimuv.
Et 5000 elaniku nõue täituks, nõustusid Pärnumaa Koonga ja Varbla vald – vähemalt oma juhtide tasemel – Lihula ja Hanilaga ühinema ainult tingimustel, et ühinev omavalitsus saab uue nime (valiti Lääneranna) ja hakkab kuuluma Pärnumaa koosseisu. Nõnda sündis poliitiline kokkulepe ehk diil, mida elanikele serveeriti kui ainuvõimalikku kompromissi. Seniste Läänemaa valdade inimestelt ei küsitud, kas nood soovivad edaspidi olla pärnumaalased. Vähetähtis pole seegi, et Varbla vald ja osa Koonga vallast on ajalooliselt olnud Läänemaa osa.
Ajaloolises ja kultuuritraditsiooni mõttes pole Lihula kant mitte lihtsalt üks Läänemaa osa, vaid Lihula kultuuripärand ongi Läänemaa kultuuripärand, mitme tuhande aasta pikkuste juurtega. Kohanimenõukogu soovitas sestap uue omavalitsuse nimeks esimese eelistusena Lihulat kui ajaloolist ja laiemalt tuntud nime, teise variandina mööndi, et võimalik on Lääneranna.
Vabandage – võib-olla kalurikolhoosi nimena oleks see omal ajal olnud kena nimi, aga kohanimena on see kohatu ning tõenäoliselt püsitu. Ajaloolisi ja traditsioonilisi kihelkonnanimesid üks rumal otsus muidugi lõplikult ei hävita, ent Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel näib see pigem ebaõnnestunud nali kui meie rahvuslikku identiteeti austav otsus.
Kogu haldusreformi häda on selles, et seda pole tehtud inimestele mõeldes – pigem on reform olnud omavalitsusjuhtide pärusmaa. Vabariigi valitsusel oli võimalus võtta aega järelemõtlemiseks – seda ei kasutatud.
Läänemaa kaotab 15% oma rahvastikust ja 25% oma pindalast. Aeg näitab, kui suur on kaotus seniste koostöövõrgustike lõhkumise näol või milline on kahju riigiasutuste edasisele toimimisele. Osa Läänemaa ääremaast liigub Pärnumaa ääremaaks. Kas ja kes sellest võidab?

 

 

 

 

Andres Ammas,
riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liige