Halastusest ja kõhklemisest

Järgnev probleem ei puuduta küll kogu inimkonda, on aga siiski väga põhimõtteline. Ja nimelt: kui haigena või õigemini kui suure töövõimekaotusprotsendiga võib takso rooli taha istuda juht nõnda, et ta ei ohusta kedagi. Kuna see protsent määratakse individuaalselt ning vastavate mõõtmiste alusel, siis kuuluvad asjaomased näitajad delikaatsete isikuandmete hulka ja mul pole õigust neid avaldada.
Probleem aga jääb: suur hulk inimesi töötab täiskoormusega, ent vaid osalise töövõimega. Kusjuures töövõime osaline kaotus ei pruugi pärineda varasemast ajast enne tööleasumist, ta võib tekkida ka tööl käimise ajal. Kuidas sel puhul käituda, see küsimus piirnebki halastuse olemusega.
Ma ei räägi kaasa selles, kas halastussurm on andeksantav ja järelikult välistab karistamise, samuti selles, kas õigus tappa ennast ise kuulub inimõiguste hulka. Ma ei ole suutnud hoida ära ainsatki enesetappu ega tea, kui paljudel juhtudel on see õnnestunud meie politseikomissaridel.
Küll olen ma veendunud, et halastada võib igaüks tingimusel, et see on tegu ja mitte leppimine saatusega. Kui sa ei kaeba peale, vaid näitad teise inimese vea ära omade vahel, siis sa halastadki. Meil seda ei õpetata; meil õpetatakse pealekaebamise juriidilist korrektsust!
Ei – halastamine ei ole universaalne ravim, ta ei ole parem kui kohtumõistmine, kuid tal on vähemasti üks eelis. Ta on kiirem kui kohus, sest sa võid halastada ja ära leppida kohe, siinsamas (nagu sa võid ka jätta halastamata ilma kohtuta – Eesti Vabariigi seadusandlus teatavasti ei käsita halastust kui õiguslikku kategooriat). Halastab järelikult see, kes on suuremeelne, seesmiselt rikas.
Halastamiseks peab jätkuma aega, sest käigupuuduses sa ei jõua teha seda, mis nõuabki väga palju aega, nimelt jagusaamist pikast vihast. Pikk viha on halb seltsiline, ainult et keda kord juba on reedetud, teab väga hästi, kui kergesti võib reetmine hakata korduma.
Ja siis sa võidki jääda kõhklema, kas tasub halastada või andestada, kui selle eest pole oldud tänulik. Sa jääd vait ja ehkki vaikimine on väga sageli enam kui põhjendatud, võib ka juhtuda, et just vaikimise tõttu jäävad paljud vajalikud asjad õpetamata. Sa vaikid kartusest, et sulle jäädakse võlgu. Või karistatakse lisaks.
Muidugi ei ole kartus võlausaldamises petta saada vaikimiseks ja kõhklemiseks ainukesed põhjused. Sa võid kõhelda ka seepärast, et oled ise ebakindel. Eksperimentaalses füüsikas me seda igaüks ei näe, küll on see võimalik arstiasjanduses, kus näiteks minu peal tulebki raviskeeme aeg-ajalt muuta. Mina ise seda ei oska ja on ravimeid, mille efekt selgubki alles poole aasta kuludes.
Ent olgem maalähedasemad. Diakooniat defineerin ma kui hoolitsust väeti eest sõltumatult tema vanusest, ja seda olukorras, kus perekonnale käib see üle jõu ning samas on perekond sügavalt usklik. Defineerides diakooniat tüpoloogiliselt vaatekohalt, saame hoolitsuse väeti eest olenemata tema usutunnistusest.
Kuidas, see on väga raske küsimus, sest osa inimesi ei taha, et nende diakooniatööd reklaamitaks. Kui seda tehtaks, muutuks see reklaamiks või tekitaks manulisi (antiikse Rooma mõistes kliente). Täpsustuseks: jutt käib mitte ordineeritud diakooniast piiskopliku pühitsuse kaudu, vaid diakooniast tüpoloogilisena selles tähenduses, mis on toodud ära eespool.
Niisugusena võib diakoonia olla ka seestumus, ent ikkagi teatava piirini, mis algab sealt, kuhumaani sa oled endiselt sina ise. Kuna Eesti on vananev ühiskond, siis paneb mõtlema, kui harva või õieti kui juhuslikult teevad meie erakonnad neist asjust juttu, nagu oleks tegemist mingi sisemise ja puhtisikliku probleemiga. Ei ole!
Diakoonia on sotsiaalne probleem, sest tema objektiks võib sattuda igaüks. Kõhklemine võib seega olla tingitud ka küsimusest, kas ma olen halastuseks ja hoolitsuseks valmis. Ei maksa ennast petta – Eestis leidub küllalt inimesi, kes on kindlad usus, et elada tuleb nõnda, et sa halastust ei vaja. Hakkad aga uurima tolle läikiva pealispinna koorealust ning näed … hirmu.
Ei tule olla selle hirmu pantvang, kuid ei tohi lubada endale ka seda ülbust, et niisugused asjad on võõras mure. Ülbus ei ole karistatav kriminaalkorras, ent ta on karistatav patuna.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane