«Gott mit uns»

See lause tähendab «Jumal meiega», nagu
seda enam-vähem kõik teavad. Eesti Kirikus nr 36 (6. sept s.a) on aga
pildiallkirjaks lause, mis väidab, et see olnud «natside peamisi loosungeid
Teise maailmasõja ajal». Nii see aga ei olnud.

Natsidel ei olnud nii selgepiirilist
parteifilosoofiat nagu vene bolševikel. Hitleri «Mein Kampf», omasugune
«natsipiibel», ei olnud üldse filosoofiline (ega ka religioosne) teos; selle
põhisisuks oli kirjeldus Adolf Hitleri eluloost ja tema poliitiliste vaadete
kujunemisest, sügavamale ei suutnud poolharitlasest autor minna, kui oleks
tahtnudki. Juute sõimas ta küll, nagu jõudis, nende religioonist ja selle
kristlikust edasiarendusest ta aga midagi sisulist ei öelnud.

Hitlerliku riigi filosoofiks pürgis
teatavasti Alfred Rosenberg oma «Kahekümnenda sajandi müüdiga», ja – veider
küll! – omamoodi ka ülemtimukas Heinrich Himmler. Mõlemad olid selgesti
«juudikristluse» vastu. Viimatimainitu kehtestas endale alluvais SS-üksustes
isegi kirikuskäimise keelu (vabama distsipliiniga «Waffen-SS-is» seda ilmselt
ei rakendatud) – ja muidugi kaotas ära Saksa keisririigi ajast pärineva
vööpandla loosungi «Gott mit uns». Õigele natsile see ei kõlvanud! Õige nats
pidi olema kas ateist või – ja see oli eriti soovitav – «maausuline», s.t
vanagermaani «paganausu» tunnustaja. Ja SS-meeste vööpandlal seisis hoopis
teine loosung: «Meine Ehre heisst Treue», «Minu au on truudus». Selliseid vöid
pidid kandma ka SS-vägedesse sattunud eesti sõdalased.

Niisiis veel kord: ei vasta tõele see, et
«Jumal on meiega» oli natside peamisi loosungeid. Ainult tavalise sõjaväe,
Wehrmachti, vööpandlail oli see säilinud, omamoodi «igandina» keisririigi
ajast.

Ain Kaalep