Evangeelium arvudes

Vana aja inimesed tegelesid kabalistikaga. Piiblist võib leida mitmesuguseid arve, millel on vaimulik sisu, mis midagi tähendavad või ette kuulutavad. Paraku on usk arvude mõjust tegelikkusele vähenenud kasvõi mitmekordsete valearvestuste tõttu viimsepäeva ennustamisel.
Tänast maailma iseloomustab arvudemaagia, millega tegelevad sotsioloogid ja poliitikud, et tulevikku ette näha ja seda natukene mõjutada. Ometi ütlevad skeptikud, et statistikaga võib tõestada ükskõik mida.
Siiski manitseb psalmist meid arvestama oma päevi, et saaksime targa südame. Jeesus räägib sellest, et kes planeerib torni ehitada, peab ennem arvutama kulusid. Luukas peab vajalikuks ära tuua isegi ühel päeval ristitute arvu.
Uut aastat alustades tuleb hinnata eelmist, koostada aruandeid ja teha eelarveid. On see vaid tüütu bürokraatia, mis segab sisulist tööd? Kuivõrd peaks kiriku statistikast huvituma koguduseliige või tavakodanik?
Ilmselt peegeldub neis arvudes siiski ka kiriku ja ühiskonna vaimne identiteet, sõnum, millised me oleme või olla tahame. 1997. aastal ilmus väljaanne «Kui kristlik on Eestimaa?» Tegelikult on see olemise küsimus jätkuvalt aktuaalne. Ja tahame või ei taha, sellest juhinduvad paljud oma otsustes.
Kui mitte muidu, siis vähemalt statistika ja aruandluse kaudu mõjutab iga kristlane teisi ja kannab vastutust valikute eest, mis mõjutavad tulevikku. Ristimine ei ole tähtis vaid ristitavale lapsele, see on sõnum sugulastele, ühiskonnale. Osavõtt jumalateenistusest ei ole vajalik vaid enda vaimulikuks kasvamiseks, see on ka teistele tee kättenäitamine. Liikmemaksu tasumine ei ole vaid majanduslik ohver, see on sõnum, et evangeeliumi kuulutamine on tähtis.
Isegi tühine ja tüütuna tunduv panus võib kontekstis olla väga kaalukas. Rootsi sotsioloog Sveiby hinnangul muutuvad isikuomadused, mis väljendavad üksikisiku eneseallutamist sotsiaalsele korrale, tulevikus järjest vähem tähtsaks, indiviidi vabadus muutub üha olulisemaks. Kas ka vabadus Jumalast, kirikust, vastutusest ja südametunnistusest?
Kontekstis, kus Eesti juhtivate erakondade liikmeskond piirdub vaid mõne tuhandega ja riik maksab peale miljoneid, et need üldse toimiksid, on poolesaja vabatahtliku liikmeannetajaga kirik hämmastav sotsiaalne ja moraalne jõud. Pigem võidaks arvata, et parteipoliitikas osalemise kaudu on võimalik oma elujärge kiiremini muuta ja sealt midagi ikka saab. Viimane on ju sageli retooriliseks küsimuseks kiriku kohta. Ometi näitab liikmeskonna võrdlus, et kirik pakub enamat kui ükski erakond. Järelikult tuleks rahvaesindajatel parlamendis kirikut ka tõsisemalt arvestada, olgu seadusandluses või eelarves.
Koguduse eelarvest peaks huvituma muidugi iga ristiinimene – kuivõrd üldse ressursse jätkub ja kogudus oma tööd saab teha? Mäletan peapiiskop Hargi jutlusest, et eluvesi on ilma hinnata, kuid ämbrid maksavad. Ka eelarve on evangeelium.
Õnnistatud hea sõnumi aastat kõigile!
Andres Põder, assessor